pühapäev, 19. veebruar 2017

Kassikohvik Nurri kräunub küll

Ema ja Liis tulid mulle külla. Eile vedas ilmaga päris kenasti, see oli kevadine ja päikeseline. Ma tõesti juba tundsin, et kevad on päral. Õhus on seda tunda. Ja hommikuti kostab avatud aknast juba linnulaulu.

Mulle oli tekkinud mõte minna Kassikohvikusse sööma. Eelmisel töökohal sõitsin iga päev sellest mööda ja iga kord mõtlesin, et peaks kunagi minema. Samuti oli Liis seda maininud, kui sellest kunagi mingis ajakirjas kirjutati. Vahva mõte ju - kohvik, kus elab terve ports kasse ja kuhu kassisõbrad võivad minna mõnusale, rahustavale einele.

Kohvikul on kaks ust, sisemise peab teenindaja sulle ise avama, kui välimine on juba kinni, et ühtegi kassi välja ei lipsaks. Kui me parajasti kahe ukse vahel ootasime, karjatas ema rõõmsalt kellegi nime. Ma mõtlesin esimese hooga, et talle on mõni kass tuttav, aga tuttavaks osutus hoopis meile ukse avanud teenindaja, kes oli üks ema kunagi kasvandik lasteaiast. Nad embasid rõõmsalt ja ajasid juttu, sellal kui meie Liisuga lauda otsisime.

Ema kasvandikke on terve Tallinn täis. Minu viimastel nädalatel eelmises töökohas teatas üks uus neiu, et minu nimi on kahtlaselt tuttav, küsis, kust ma pärit olen, ja teatas siis, et mu ema oli kunagi ta lasteaiaõpetaja. Kui ma oma emale sellest rääkisin, karjatas ta täpselt samamoodi nagu eile. Tal on kõik need lapsed meeles, kuigi neid on olnud suur hulk, ja vähemalt nende kahe puhul, keda mina nüüd olen kohanud, oli emal meeles ka paar nende naljakamat ütlust lapsena.
On ikka mälu. Või talle lihtsalt meeldivad väga lapsed. 

Igatahes, minnes Kassikohviku juurde tagasi, siis see oli päris sümpaatne. Natuke liiga kallis, nii et regulaarset klienti minust ei saaks - eriti kuna arvele lisatakse sissepääsutasu viis eurot kiisude toetuseks. (Kuigi kiisusid peab toetama küll. Kui ma oma tuludeklarit tegin, siis nägin, et olin eelmisel aastal veel paar korda loomade varjupaikadele annetusi teinud. Aga nüüd ei mäletagi, millal viimati. See harjumus kadus kuidagi ära, vist seoses viimase töökohavahetuse ja kolimisega. Aga selle peaks taastekitama, kui elu jälle natuke stabiilsem on.)
Kõik külastajad peavad allkirjastama lehe kohviku reeglitega, kus on öeldud, et kasse ei tohi kiusata ega ise sülle võtta ega midagi sellist. Ma ehmusin sellest nii ära, et ei läinud ise ühelegi kassile ligi ega saanudki kedagi käppida. Liis küll tegi siin-seal pai. Aga armsad olid need loomakesed küll. Sinna valitaksegi ainult eriti sõbralikke ja seltskondlikke kasse, kellele meeldivad inimhulgad ja see, kui nendega mängitakse. Teistsuguse loomuga kiisule olekski selline elu liiga stressirikas. Aga nendele seal paistis igatahes meeldivat. Paljud inimesed olid sinna tulnud peredega ja nende lapsed mängisid kassidega. Seal oli hästi palju kassimänguasju ja kraapimispuusid ja üleval lae all oli neil lausa oma kuningriik, kus nad võisid ringi silgata ja ruumist täiuslikku ülevaadet omada, nagu kassidele teatavasti meeldib. Samuti oli nurgas suur puidust jooksuratas. Ma mõtlesin alguses, et ükski kass-laiskloom ei hakka ometi vabast tahtest trenni tegema, aga tegelikult veetis nii mõnigi kiisu tükk aega sellel jooksurattal. Väikesed tüdrukud lükkasid neile hoogu juurde ja neile meeldis see niimoodi, et kui tüdrukud järele jätsid, vaatasid nad ootavalt üles, et lükka veel. 

Igatahes päris tore kogemus oli. Meie aga läksime koju, proovisime ise teha mimosasid (apelsinimahl pluss vahuvein), mis osutusid huvitavateks, aga pole päris minu jook. Mängisime kaarte ja valetasime, nii et suu suitseb. Kuna minu juurde kahte inimest ööbima ei mahu, läks ema ühe oma sõbranna juurde, mis oli tema jaoks topeltboonus, sest seda sõbrannat tahtis ta nagunii näha ja üle tüki aja juttu puhuda. Mina sundisin Liisu Eesti Laulu teist poolfinaali vaatama, millest tema absoluutselt huvitatud ei olnud. Siis vajusin ma ise ära ja jäin insta magama, nii et Liis pidi veel üksi vaatama. Elu liigub mõnikord imelikke radu pidi. 

Aga saime veelkord kinnitust sellele, kuidas emale lauamängudes ja kaardimängudes võita meeldib. Ta on muidu ka rõõmus inimene, aga mitte kunagi nii rõõmus, kui siis, kui kellelgi teisel mängus halvasti hakkab minema. Tal ei pea endal isegi sel hetkel hästi minema, aga kui teisel läheb halvasti, siis ta naerab lihtsalt nii pikalt ja mõnuga, et seda on lausa lust vaadata.
Kui Liis parajasti terve hunniku kaarte üles korjas ja ema naeru kätte surema pidi, nentisin ma: "Pole midagi öelda, kahjurõõm on ikka kõige suurem rõõm."
"Nii see on," nõustus ema.
"Ja kuidas on, Liis, kas kahjukurbus on kõige suurem kurbus?" küsisin ma. 
Liis muutus sellest veel nukramaks.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar