Kui ma ei eksi (ja tavaliselt ma ei eksi), siis algab film "Armastus on see" stseeniga lennujaama saabuvate lendude värava juures. See stseen peaks näitama, kui palju siirast õnne ühe inimese saabumine võib tema lähedastele tuua.
Eile ootasin lennujaamas Merilyt ja mulle tuli tolle filmi algus meelde. Täitsa nunnu oli teisi ootajaid silmitseda. Kellel olid lilled kaasas, kellega koos ootas väikelaps oma isa... Üks mees tuli väravatest välja, näol kõige laiem naeratus maailmas, ja kallistas oma ema kohe tükk aega.
Siis tuli Merily, reibas nagu alati, ja me vahetasime kallistusi ning šokolaade: tema sai ühe maitsva üllatuse ökopoest, kus ma natuke aega töötasin, ja mina ühe Cadbury oma, mis on Inglismaal šokolaadide seas kõige kõvem tegija, umbes nagu Kalev meil. Ma mäletan, kui hullud mu lapsed alati Cadbury järele olid.
Käisime söömas ja läksime võtsime Viru keskuses mu lemmikkohvikus ühe kohvi. Kui ma meile istumiseks diivanit välja valisin, kuulsin, kuidas Merily mu selja taga teenindajaga parajasti bestikaks saamise protsessi läbis. See on lihtsalt hämmastav, kui kiiresti ta inimestega jutule saab.
Heitsime diivanile lebosse ja vahetasime möödunud kuude muljeid, mis varsti suvisteks plaanideks ümber muutusid. Selline kevadine päike paistis aknast sisse, et ei olnudki tahtmist muud teha, kui lebosse lasta ja õnnelik olla. Samuti tekkis meil meeletu planeerimise isu. Mul on praegu selline tahtmine kuhugi minna, kuhugi ära sõita. Mul oli just kuu aega suht-koht vaba, aga siis ma püüdsin raha kokku hoida. Nüüd tundub, et ma olen endale pikaajalise töö leidnud, ja ma ei saa lambist endale kuhugi reisi osta. Aga sellest hoolimata leidsin end eile õhtul igatsevalt lennupileteid uurimas.
Täna on ka väljas selline päike, et ma tunnen end lausa elus olevat. Ma lähen käin korraks oma tulevase töö juurest läbi, aga kui ma sealt vabaks saan, siis ma ei tea, mida kõike oma päevaga teha. Mul on mingi rahutus peal.
Vähemalt realiseerisin oma raamatupoe kinkekaardid ära.
Epp Petrone uus raamat on minu jaoks suht kindel valik. See on lihtsalt ja hästi kirjutatud ja ma kuidagi suhestun nende lugudega. See on selline raamat, mille ma kohe kindlastin võtan kätte ja loen esimesena läbi (õieti ongi see mul juba peaaegu läbi) ja mis ei jää niisama riiulisse seisma.
Teine on Richard Ayoade usutlused iseendaga. Ta intervjueerib... iseennast. Ma ei ole seda veel lugenud, aga kohe kindlasti on see napakas ja naljakas :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar