Mida ma just lugesin?

Rahva Raamatus oli mulle juba ammu silma jäänud Richard Ayoade raamat iseendast. Ma tahaks kirjutada biograafia, aga biograafia see ei ole. Ta usutleb iseennast ja vastab endale kõige hullumeelsemal moel.

Miks ma nii palju kuulsuste elulooraamatuid kokku ostan, seda ma ei tea. Eks nad kõik on olnud minu jaoks huvitavad persoonid ning ikka tahad süveneda teise inimese mõttemaailmasse, sellesse, kuidas ta alguse sai, miks ta on selline, nagu ta on. Kuulsuste puhul on veel hea lugeda, kui nad räägivad oma ebakindlusest või nõrkadest külgedest, sest siis on, millega samastuda.

Aga nüüd on mul sääraseid raamatuid kogunenud terve posu ja mõndasid neist tundub, et ma enam ei loe. Peaksin nad ära kinkima. Kasvõi raamatukogule. See mõte tuli mul, kui alustasin järjekordset raamatukoguraamatut ja esilehel oli kleepekas, et see siin on Tallinna Keskraamatukogule kingitud.

See on hea mõte, sest miks nad peaksid minu diivani all kastis istuma, kui nad võiksid hoopis kellelegi teisele rõõmu valmistada. Sellised elulooraamatud nimelt ei leia kuigi tihti ise teed raamatukogunimistusse. Vähemalt mina pole kunagi näinud. Ja muidugi on raamatukogudes ingliskeelne valik alati suhteliselt kesine.

Aga Lena Dunhami oma ma jätan kindlasti endale. Seda olen ma mitu korda üle lugenud. Ühtlasi hakkasin just vaatama tema sarja "Girls" viiendat hooaega, mis on kreisi nagu alati, ja nii hea.

Aga Richard Ayoadest nii palju, et ega ma temast eriti üldse midagi ei tea. Nojah, ta on mänginud Mossi "IT-osakonnas" ja veel kedagi ühes totakas komöödias, ja paar filmi lavastanud. Ta ise teeb oma näitlejakarjäärist väga vähe juttu ja identifitseerib end peamiselt filmilavastajana. Aga tundub ta väga naljakas inimene.

Ja nüüd peale ta raamatu läbilugemist tean, et ta on tõesti naljakas. Ja segane. Peab olema segane, et midagi sellist valmis kirjutada. Ma vangutasin lugedes 

ikka ja jälle pead ja mõtlesin, et mida kuradit. Mida ma loen?

Tal on sedasorti huumor, et ma isegi ei oska seda kirjeldada. Ma pole midagi sellist kunagi kohanud.

Ma arvan, et parem on tuua mõned näited.

AYOADE    What kind of thoughts were you having as a foetus?

AYOADE    Fairly basic thoughts, to be fair. But I had this very clear sense of biding my time - you know? I remember thinking, don't rush this. Look at gestation as extended pre-production: let your skeleton harden; wait till you've got eyelids; don't get grossed out by the amniotic fluid; think of future projects.

AYOADE    It's amazing that you can remember this far back.

AYOADE    You're right. It is amazing.

või siis

AYOADE    You were an extraordinarily creative child: writing, drawing, painting, sculpting, plumbing, etc. How did your contemporaries react?

AYOADE    I think it was very hard for them. But I was so driven in my bubble of creativity - and so mindful not to pop that bubble given how hard it is to drive a bubble in the first place - that I kind of tuned them out - like you do whenever David Beckham's giving an interview. You're aware he's there, but it's just so hard to focus on what he's saying. So I think my contemporaries will have struggled with it. They must have. Here comes this perfect kid who can do anything, as well as plumb, and what the hell are they in comparison? They're like a bunch of gutter rats.

AYOADE    Have you always been able to plumb?

AYOADE    I've always been able to plumb. And if you can plumb, it's very easy to get women. So there was that side as well. A sexual jealousy.

või 

AYOADE    How do you react to charges of misogyny?

AYOADE    I think it's ironic that the only people who accuse me of misogyny are bloody women. I'll say no more than that. Except that it doesn't come as a surprise, and that it's bloody typical.

AYOADE    I've just accused you of misogyny as well, though.

AYOADE    My point exactly.

AYOADE    And I'm a man.

AYOADE    Well, you're acting like a bloody woman.

Nii, nüüd läheb see raamat kasti mu diivani all, ja ma püüan oma hingerahu uuesti tagasi saada :D