Käisin eile ja allkirjastasin ühe asja ära ning mulle öeldi, et alustada saan neljapäeval. Tervelt poolteist vaba päeva! Mulle tuli insta mõte sõita Puhja, ja enne Puhjat Viljandisse. Me oleme nii kaua üritanud Viljandi inimestega leida päeva, mis kõigile kokkusaamiseks sobis, ja ma mõtlesin uuesti üritada. Vedas: Natil oli vaba ja Mikol oli vaba ning kõige lõpuks oli ema valmis mind õhtul vastu võtma... kuigi ta hoiatas, et olgu see viimane kord.
Lendasin koju, panin asjad välgukiirusel kokku ning jooksin bussi peale. Ülimõnus on, kui kõik ajaliselt niimoodi joppab. Lisaks sain kuidagi rahuldada oma ärasõitmise-kirge.
Meil oli nii tore. Ma jõudsin teistest varem pubisse kohale ning alustasin kohe ühe lopsaka praega. Ja hetkest, mil teised saabusid, ei lõppenud meil jutt korrakski otsa. Mul on nii hea meel, et peale kümmet kuud, mil üks meist elab nii kaugel, oleme me ikka suutnud sidet hoida ja regulaarselt kokku saada, rääkimata WhatsAppis üksteise eludega kursis olemisest. Ja kui ma seal töötatud ajale tagasi vaatan, siis on mul alles ainult head mälestused. Kuidas me lõpupoole tihti peale tööd seal poole ööni põleva kamina ees istusime ja rääkisime... kuidas see koht oli nii salapärane ja teistsugune, kui kõik tuled olid kustus.
Kui me viimaseid veiniklaase lõpetasime, sest mul oli aeg viimase bussi peale sättima hakata, ei saanud me naeru pidama, kui meenutasime kõige lahedamaid hetki meie kunagisest Bulgaaria-reisist. See oli ilma liialdamata üks mu elu kõige lahedamaid reise ja seda mitte sihtkoha (seal ei olnud suurt midagi vaadata), vaid seltskonna pärast. Kuidas me mängisime vihmase ilmaga lõpmatuseni kaarte ja käisime üksteise ukse taga kollitamas ja õhtuti tantsimas ja ükskord keskööl ujumas, ja kõik olid kogu aeg purjus, sest joogid olid reisihinna sees (välja arvatud meie kokad, kes olid vanem generatsioon ja jõid konkreetselt ühe klaasi veini õhtu jooksul, sest nad ei tahtnud rohkem). Ja siis tulid meile meelde Willy erinevad trikid reisi ajal, ja me pidime naerust laua alla kukkuma. Vana hea Willy. Meie printsess, nagu me teda üks suvi kutsusime - mina alustasin seda hüüdnime, aga jumala eest ei mäleta, miks...
Õhtu oli nii ilus ja selge ning taevas õõtsus lopsakas kuu. Mul oli nii sulnis olla - okei, ma olin natuke purjus - ja mul oli täpselt selline tunne, nagu on ühe Ewert and the Two Dragonsi laulu pealkiri: in the end there's only love.
Lugesin sõidu ajal millegipärast netist "Kuristikku rukkis" ja avastasin äkki, et olen peaaegu oma peatusest mööda sõitmas. Koperdasin insta üles ja bussiukse poole, vedas, et veel telefon oli meeles kaasa võtta, sest kindad jäid küll bussi. Oh well.
Ema oli mulle sellel krõbekülmal õhtul peale kella üheksat bussile vastu tulnud, sest see on täpselt selline asi, mida ta teeks. Samuti oli tal vastlakukleid, nagu ta oleks teadnud, et ma neid juba mitu päeva poodidest jahtinud olen, aga pole leidnud. Mul on kindel plaan ka sel aastal kakskümmend vastlakuklit ära süüa.
Hommikul ärkasime kõige Päärlasega vara, jõime kohvi, kuulasime hommikuproksi ja saatsime ema tööle ning siis läksime ise tagasi magama, Päär mõnusalt mu kaisus nohisemas ja vahepeal vist ka norskamas. Ta on ikka võrratu väike karvapall.
Just äratas meid meie teisest hommikuunest Tiina, kes helistas, ütles energiliselt: "Tõuse ja sära!" ning tahtis teada, mis kell me täna Tartus kokku saame. Milline täiuslik päevake :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar