Lõpetasin eile ühes oma ajutistest töökohtadest viimase vahetuse ja jätsin neile kirja, milles soovisin ilusat päeva ja allkirjastasin XOXO, Gossip Girl.
Täna helistasid nad mulle uuesti ja küsisid, kas ma saan reedel, laupäeval ja pühapäeval uuesti tulla, sest neil oli keegi haigeks jäänud.
Mis seal ikka. Inimese kohta, kel tehniliselt ei ole tööd, olen ma päris palju aega sel kuul tööl veetnud. Sel nädalal tuleb kuus päeva. Aga nagu filmis "Saatan kannab Pradat" toosti öeldi: "Here's to jobs that pay the rent!"
Ma ei räägi hetkel unistuste töökohtadest, aga kui kellelgi on soovi saada palgatud, siis selles linnas tundub see olevat täpselt nii lihtne, kui lihtne on telefoni vastuvõtmine ja kohaleilmumine. Teine asi on muidugi, mida keegi päriselt oma eluga teha tahab. Igatahes täna käisin ma ühel tööintervjuul ja see, mis ma seal kuulsin, päris meeldis mulle.
Peale intekat istusin maha, nautisin oma Ekspressi ja chai latte't ning ootasin Marili saabumist. Kuna tal läheb õhtul lend, oli kindlasti oluline teda veel viimasel võimalusel näha ja talle üks väike kink üle anda. Ta vastas omapoolse kingitusega. Mu sünnipäev oli kuu aega tagasi, aga ikka veel nopin selle vilju :D Hea on olla sündinud.
 |
| Tuleb meeles pidada, et kõik, mida sa teiste kohta ütled, peegeldab ennekõike sind ennast. Nii et Marili, vaata ennast |
See oli täpselt selline kink, mille ma oleks endale teinud. Kaart mu lemmiksarjast, pluss raamatupoe kinkekaardid. Ma lubasin need insta ära kulutada ja läksin peale Marili ärasaatmist ka kohe Rahva Raamatusse, aga jäin seal omadega jänni. Mitte et poleks midagi valida olnud, vaid valida oli liiga palju. Seal oli liiga palju raamatuid, nii eesti- kui ingliskeelseid, millele ma juba ammu silma peale olin pannud. Pidin astuma sammu tagasi ja natuke mõtlema.
Vot sedasorti mõtlemist meeldib mulle teha.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar