Ideaalis meeldib mulle tõusta kaks tundi enne kodust väljumist. Juua kohvi, kuulata hommikuprogrammi, teha midagi oma juustega, ja noh, meiki võin ma teha täpselt nii kaua kui aega on.
Ja siis on mõni teine hommik, mil ma lükkan äratuskella kuus korda edasi ning lõpuks jätan endale ülestõusmise ja kodust lahkumise vahele ainult kakskümmend minutit, mida minu jaoks on võimatult vähe - ja sinna sisse mahub veel dušš. Täna oli selline hommik.
Täna tuli M tööle ja insta mulle kalli tegema, aga minu esimesed sõnad olid natuke süüdistavad: "Sina jätsid ka mulle täna hommikuks nõusid."
"Neid ei olnud ju nii meeletult palju," seletas M natuke õhevile lüües. "Mul oli kiire õhtu ja ma mõtlesin, et sellest ei ole suurt midagi... Aga ilmselgelt, kui see on esimene asi, mida sa mulle ütled..."
Aga vähemalt ma ei kerinud seda enda sees, vaid andsin teada :D
Tänase päeva veetsime lihtsalt üksteisega norides. M seletas parasjagu, kuidas talle meeldib teha ainult asju, mida ta hästi oskab.
"Kallike," ütlesin mina, "kui see oleks tõsi, siis tuleks suurem osa asju, mida sa teed, insta katki jätta."
Ta lähenes mulle ilmel, mis ennustas, et keegi saab kohe tappa.
Ta lähenes mulle ilmel, mis ennustas, et keegi saab kohe tappa.
Aga ise ütles ta mulle mingil hetkel, kui olin korraks maha istunud, et olen lazy bitch.
"Who you calling a bitch, bitch?" ütlesin ma.
"I'm calling you a bitch, bitch," ütles ta rõhuga. "On mingi probleem või?"
Ja siis peitis keegi ennast juhataja laua alla, sellal kui teine all toimetas. Olgu, mina olin see, kes end laua alla peitis.
M tuli üles, seisatas ja püüdis kindlaks teha, kust see näugumine kostab. Ma ei tea, kas ta olekski teinud, kui ma poleks ise naerma hakanud ja välja roninud.
"Ma ütlesin endale, et ta ei ole ometi laua all," ütles M pead vangutades. "Aga noh... sa olid."
Ja niimoodi meie tänane lugu lõpebki.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar