Vahepeal on nii, et ma üritan mõni päev natuke normaalsem olla, see tähendab oma töökaaslastele mitte nii närvidele käia. Ja välja tuleb ainult see, et nad hakkavad ise mulle jama ajama. Loodus tühja kohta ei salli.
"Ja mind kutsutakse hulluks," pomisen ma omaette. "Ma ei ütleks, et sa minust normaalsem oled."
"Sinust ikka."
"Sinust ikka."
Eile küsis töökaaslane, mille jaoks ma kana valmis pannud olin.
"Sellest saab teriyaki kana," ütlesin ma. "Kui aeg on õige."
"Tal on kutsumus," ütles töökaaslane.
"Tal on unistus. Minu meelest on tal potentsiaali."
"Kui mina väike laps olin..."
"...sa olid kunagi väike või?" küsisin ma vahele, aga ta ignoreeris mind sujuvalt.
"... ja lasteaias käisin, siis tahtsin mina ka teriyaki kanaks saada. Aga sellest unistusest ei tulnud midagi välja."
"Reaalne elu tuli vahele," ütlesin mina ja naersin natuke aega, ise mõeldes, et see oli nüüd küll üks minu laadi nali. Aga välja ei hakanud seda ütlema, sest see kõlanuks natuke egona.
"Varem ma selliseid nalju ei teinud," ütles töökaaslane ise. "Mu huumor oli teistsugune. Sina oled süüdi."
Ta läks uksest välja ja jättis mu mõtisklema oma panuse üle maailmale. Noh... midagi ikka.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar