Šokolaad ja surmanuhtlus

Mirjam tõi kaasa belgia šokolaadi, mis oli imemaitsev. 

 

Kuna mina jõudsin töölt õhtul hilja, käis Mirjam mu töö juurest läbi, võttis võtme ja lasi end sisse. Selleks ajaks, kui ma ise laekusin, oli ta mõnusasti end sisse seadnud ja tšillis pleedi all nagu miška.

"Kas sa muinasjutte tead?" küsisin ma innukalt, kui me magama sättisime. "Tiina räägib mulle alati muinasjuttu."

(Ma ei hakanud täpsustama, et viimane jutt, mille Tiina mulle nädalaid tagasi rääkis, oli midagi košmaarset kolmest põrsakesest, kes hunte sõid... Selle jutu lõpuks hakkas mul päris õudne, aga Tiina naeris võidukalt.)

 

Mirjam ütles, et tema küll mingit lugu rääkida ei kavatse, selle asemel kustutasime tule ära ja hakkasime filosofeerima. 

"Miks üldse on USA maailmas supervõim?" küsis Mirjam.
"Seda peaks guugeldama," ütlesin mina uniselt. (Ma ei ole seda ikka veel guugeldanud.)

"Muidugi on neil kõva majandus ja nad toodavad palju," ütles Mirjam, "aga see ei seleta veel kogu seda ülemaailmset mõju."

"Võib-olla määrab nii palju see, et terve maailma meedia on nii ameerikakeskne. Filmitööstus ja nii edasi."

"Tõenäoliselt tuleb nende domineerimine Euroopa üle ka sellest, et kõik need osariigid on ikkagi ühise eelarve all. Kõike seda sõjalist jõudu on võimalik ühest kohast juhtida. Euroopa Liit ei saavuta kunagi sellist määra."
"Kas sa tahad, et saavutaks?"

Ja siis kiskus jutt kuidagi lambist vanglate ja surmanuhtluseni. Mul on selline arvamus, et vangla peaks olema ümberkasvatusasutus, mitte karistusasutus. Ja veel on mul selline äärmiselt ebapopulaarne arvamus seoses Breivikuga. Meil kajastati mõni aeg tagasi meedias seda, kuidas Breivik kaebas, et teda Norra vanglas halvasti koheldi, külastada ei lastud ja ebaõiglaselt pikka aega üksikvangistuses peeti. Kohtunik vaatas ta kaebuse läbi ja leidis, et tal on õigus ning et teda tuleb kohelda nagu kõiki teisi.

 

See sai meil suhteliselt negatiivset tagasiside, sest paljud arvasid, et Breivikul küll ei ole enam õigust midagi nõuda. Aga mina ei saa teisiti kui selle kohtunikuga nõustuda. Õigusriigis nagu Norra (ja nagu Eesti) peavad seadused kehtima kõigile. Ainult nii saab tagada õiglust. Ei saa nii, et vangivalvurile oma suva järgi keegi ei meeldi ning ta hakkab teda taga kiusama. 

Või noh, tegelikult arvatavasti nii enamikes vanglates ongi. Need on üldse omaette ühiskonnad ja jumal teab, mis õudused seal tegelikult toimuvad. Aga kui Norra on võtnud selle suuna, et leebemad karistused, rohkem ümberkasvatusprogramme, rohkem võimalusi vangidele - siis mina olen kahe käega poolt.

Üksikvangistus on üldse ebainimlik ja pidi vange sõna otseses mõttes hulluks ajama, neile hallukaid tekitama jne.

Ma püüdsin seda mõtet pimedas toas Mirjamile selgitada, aga kohe sai selgeks, et ta ei ole minuga nõus. Mirjami arvates oleks Breivikule kogu selle kammi asemel olnud kohasem surmanuhtlus - ainult et see ei ole Norras lubatud.

Mina jälle ei poolda surmanuhtlust. Esiteks ei saa seda kunagi tagasi võtta (ja maailmas on ette tulnud eksitusi, mille puhul alles pärast hukkamise täideviimist avastati, et ups, see inimene oli ikkagi süütu) ja teiseks on see lihtsalt ebaeetiline. Kes on riik ja selle ametnikud, et kellegi elu võtta? 

"Jaa, aga Breiviku puhul ei ole näiteks mingit kahtlust, et just tema seda tegi. Ta rikkus nii palju elusid," ütles Mirjam.

Siis ütles Mirjam targasti, et väga tore, et Norras retsidivisminäitajad ühed maailma madalaimad on, aga et kogu ühiskond peab olema vangide suhtes soodsamalt häälestatud, et vältida nende vanale teele tagasi pöördumist.

"Kui sina oleksid tööandja ja sul oleks kaks kandidaati, kellest sa tead, et üks on olnud vanglas ja teine mitte, kumma sa valiksid?"

Siinkohal tekkis mul selline dilemma. Põhimõtteliselt kogu mu eelmist juttu lugedes tundun nagu üliliberaalne, aga noh, selle küsimuse peale ei saa salata, et valiksin mitte vangis istunud inimese. Samuti ei valiks ma elus endale meest, kes on vanglas olnud. Samuti ei näe ma ennast ühegi sellise inimesega suhtlemas.

Nii et ma võin endale täiesti ausalt tunnistada, et tore oleks, kui ühiskond oleks sallivam, aga ise ma ei näe ennast selle heaks mingeid konkreetseid samme astumas :D 

Kuna selline asi ajab pea valutama, läksime lihtsalt magama.