Mul on selline komme, et kui ma kellegi või millegi peale vihastan, siis selle asemel, et näiteks konkreetse inimesega asja arutada, mõtlen ma sellest endamisi ja kerin end üles. See on nii õudselt passiiv-agressiivne asi, mida teha. Kui ma olen pool tundi niimoodi podisenud, siis saavutan lõpuks täiesti uue taseme oma vihas ja adekvaatne reaktsioon on lihtsalt kordi ületatud.
Vahepeal ma suudan sellele käe ette panna ja iseendale öelda: "Lõpeta, Anne-Mai. Rahune maha." Vahepeal ei suuda.
Näiteks lähen ma tööle ja leian eest täieliku seapesa, kõik asjad on otsas ning lohutuseks on jäetud kiri, et sorri, et kõik otsas on. Ja kui neid inimesi tööl ka ei ole, ei ole mul võimalik nendega sellest rääkida ning ma hakkangi endamisi vihaselt podisedes asju valmis vorpima. Kirjutaks kasvõi meie Whatsappi gruppi, aga kuna ma paar päeva tagasi Whatsappi oma telefonist eemaldasin, pole see võimalik.
Ja peas keerleb mõte, et selle asemel, et kuuerealist "Yolo, swag, whatever" kirja valmis vorpida, oleks võinud õhtul mõned asjad sulama panna, et mul oleks hommikul midagi kasutada. Oleks vähem aega võtnud ja mul oleks sellest reaalselt kasu ka.
Ütleme nii, et maha jäetud tervet lasu nõusid pesin ma veel lõunalgi, sest olin üksi tööl ja uued nõud tulid pidevalt peale. Selleks ajaks, kui kohale jõudsid M, meie eelmine juhataja ja veel üks endine töötaja, kes tulid külla, polnud ma ikka veel jõudnud päris päikeselisse tujju.
"Kas ma saan kuidagi abiks olla või midagi tuua?" küsis eelmine juhataja leti kõrval kõõludes abivalmilt (mis oli temast väga kena, sest ta tuli lihtsalt külla!). Mina isegi ei vastanud.
"On sul halb tuju või mis?"
"Ma ei saa rääkida, kui ma klienti teenindan," nähvasin mina.
"Klienditeenindaja ei tohiks muuseas leti taga nätsu ka närida," nähvas tema vastu. Ja sellest alates läks mul tuju heaks :D Kui ma kellegagi põhjendamatult jorisen, siis aitab tavaliselt mõni selline vastuantud nähvakas või paremate sõprade puhul ka füüsiline laks :D Põhimõtteliselt lähen ma üle käte siis, kui mulle vastu ei hakata ja oma kohale ei panda.
Näiteks üks kord, kui läksime sellesama juhatajaga koos tööle, olin ma ta peale pahane, tema aga kõndis mulle meelega otsa (minu enda trikk) ja manitses: "Käi sirgelt!", mille peale mu pilved hajusid ja ma naerma hakkasin.
Igatahes täna läksime kõik üles ja juhataja andis M-ile ja mulle pisikesed armsad jõulupakid, kus oli selline isemeisterdatud päkapikk:
Ja lisaks mõned kommid. See oli nii armas. Ma tahaks öelda, et natuke hiljem ei varitsenud ma teda, kui ta suitsuruumist tuli, ega lasknud talle pritsipudelist vett näkku, aga rangelt öeldes poleks see tõsi. Nii et ma ei hakka parem valetama.
M, kes juhataja järel tuli, tuletas natuke meelde Pääri, kes tolmuimeja eest põgeneb. Ta hiilis uksest sisse tasakesi, näol ilme, nagu kardaks oma elu pärast.
Pärast, kui oli vaikne hetk, tegime jälle massaaži. M ütles mulle: "Mulle meeldivad su sõrmed mu kehal."
Ma hakkasin naerma. Me vahepeal vaidleme, kas asjad, mida ta massaaži ajal ütleb, on ikka normaalsed, või kuuluksid pigem mingisse teise konteksti. Mina väidan, et ei ole, ja tema, et on küll, ja viga on hoopis minus.
Näiteks ükskord tegi ta mulle peamassaaži (jaa, meil on ülinormaalne töökeskkond) ja ise rääkis sinna juurde: "Mitte ainult sul pole mõnus. Mul on ka. See stimuleerib mu sõrmeotsi."
Nagu reaalselt :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar