Vahel on mu kergest OCD-st kasu ka. Läksin kinno, kõndisin üles neljandale korrusele ja istusin saali maha. Hakkasin oma kotist snäkke võtma, kui millegipärast tahtsin kindlaks teha, kus mu rahakott on. Mul on kogu aeg nii, ma võin mööda tänavat kõndida ja tunda äkki tahtmist oma rahakoti asukohta kindlaks teha. Mingi kerge häire.
Igatahes mul enam rahakotti ei olnud, aga mäletasin, et piletit ostes ilmselgelt oli olnud. Ohkasin, kraamisin oma snäkid kokku ja läksin tagasi. Õnneks oli filmini veel seitse minutit aega, aga nii või naa ei oleks ma saanud rahulikult filmi nautida, kui see ka juba käinud oleks. Ma oleksin ikka pidanud oma rahakotti jahtima minema.
Treppide peal seda ei olnud. Läksin väravateni, kus kinotöötaja minult küsis, kuhu ma minna tahan.
Seletasin, et pean korraks välja minema, sest kaotasin midagi ära. "Vist tualetti."
Ta läks korraks mingisse kõrvalruumi, aga naasis hetke pärast kahetsevalt keelt naksutades. "Siia küll midagi toodud ei ole. Aga jookske ruttu alla tualetti. Uksekood on..."
"Jah, ma tean," ütlesin ma teda tänades ja alla kiirustades. Mul oli tunne, et ta tahtis mulle veel "Run, Forrest, run!" järele hüüda.
Sealsamas tualetis peegli ees mu rahakotike lebaski. Seal oli üksainus neiu veel ja tema ei olnud ilmselgelt seda isegi märganud, sest see oli kraanikausiesisega hämmastavalt sama värvi. Ma olin enne seal kotti kallutanud, et oma juukseharja leida.
Võtsin rahakoti, kõndisin rahulikult tagasi üles ja jõudsin ikkagi enne filmi saali. Ma ei jõudnud isegi närvi minna. Ma olin suhteliselt kindel, et kui keegi selle leiab, siis annab infolauda või midagi. Inimesed on üllatavalt normaalsed.
Praegu olen Puhjas ja valvan vanaema. See on kummaline kogemus. Ta ei taha peaaegu mitte midagi süüa ja siis peab sundima. Sellega on naljakas lugu, sest ma ise vihkan kategooriliselt, kui mulle toitu sisse sunnitakse. Aga see on natuke teistmoodi, sest muidu ta ei söökski üldse mitte midagi ja see muudaks võimatuks tal kõiki neid rohtusid sisse võtta, mida on vaja võtta.
See on vist natuke nagu väikeste lastega. Kui nad kategooriliselt juba päevi midagi ei söö, siis sa ei saa ka lihtsalt yolotada ja öelda, et olgu, sinu valik, vaid pead neid veenma ja püüdma midagi sisse suruda, et nad... noh, ellu jääksid.
Samuti tahab ta iga natukese aja tagant valuvaigistit, millest ma iga natukese aja tagant keeldun.
"Ei saa praegu. Sa ei tohi neid nii palju võtta."
"Oh jumal," ütleb vanaema haledalt.
Aga tuleb süda kõvaks teha (minu puhul pole see eriti raske :D), sest muidu litiks ta endale tablette sisse nii, nagu jumal juhatab.
Ja samas ma püüan natuke kaastundlikum olla, sest kui ma ise haige olen, olen ma selline laps. Ma mäletan täpselt, et ükskord nutsin, sest mu pea valutas nii väga, aga mul ei olnud kodus ka ühtegi valuvaigistit, sest tollal olin ma tabletivastane.
Aga mind tabab alati mingi kannatamatus haigete inimeste vastu. Mul on nagu et miks te kogu aeg haiged olete?
Viimati läksime ühe töökaaslasega välja bussi ootama ja mul olid mantlihõlmad eest lahti ning müts-sall kotti peidetud, sest oli soe õhtu ja ma olin just tööl rabelenud. Ma ei saa üldse aru, kuidas teised panevad end töö juures riidesse, mütsid pähe, ja siis kõnnivad viis minutit soojas lennujaamas. Ma sulaksin lihtsalt ära.
"Ära ole nii paljas," ütles töökaaslane etteheitvalt. "Niimoodi sa haigeks jäädki."
Mul tuli kohe megaüleolev suhtumine, a la ütle tere ainsale inimesele selles kollektiivis, kes pole kogu aeg haige. Ja ma ei saa üldse aru, miks peaks sellest haigeks jääma, kui sa korraks, hõlmad lahti, kuhugi kõnnid. Haigeks jääd siis, kui su immuunsüsteem on pekkis, mis mul juhtumisi pekkis ei ole.
Nüüd kui te mind vabandate, siis ma lähen ja hiilin oma kassi, mis seisneb selles, et ma liginen talle aeglaselt ja vaatan sügavalt silma, lootes, et ta ajab oma saba ja seljakarvad turri ning hakkab ässama. Viimati see enam ei toiminud, ta lihtsalt tuli ja näugus valjusti, nagu tahtes öelda: "See oled ju sina, sa oled ohutu." Siis tuli ta mulle sülle ja nurrus valjusti :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar