"Reisijad"

Pidime eile uisutama minema, ma lõin end üles ja käisin isegi pesemas. Veega ja puha. Pakkisin parajasti M-i kingitust kotti, kui sain temalt sõnumi, et ta ei tule. Ma peatasin end poole närvimineku ajal ja mõtlesin, et kas ma ise olen kunagi kellelegi nii teinud? Jep. Ma olen isegi nii teinud, et lihtsalt ei vasta sõnumitele ega kõnedele, ilma et teadagi annaks. Nii et ma pühkisin oma reaktsiooni minema ja uurisin lihtsalt, kas aastavahetuse plaanid ikkagi jõus. Kui ma kaks tundi enne aastavahetust saaks sõnumi, et see jääb nüüd ära, siis ma vast läheks närvi.

Kuna olin end ikkagi korda teinud, läksin välja. Lugesin Reval Cafes teetassi kõrval läbi terve Ekspressi. Ma olen sisemuses nagu üks keskealine härrasmees: mulle räigelt meeldib võtta üks leht ja tass midagi kuuma ning istuda kohvikusse maha. Ja veel meeldib mulle Reval Cafe, kuna seal on alati nii hea teenindus ja mõnus atmosfäär ning hinnad on ka normaalsed.

Ma polnud ammu kinos ka käinud ja praegu on juhtumisi päris hea valik filme, mida vaadata. Liisuga telefonis rääkides käskisin tal ära arvata, mida ma vaatama kavatsen minna. "Saad kümme punkti, kui arvad."

"Mul pole aimugi, mis praegu kavades on," ütles Liis nõutult. "Kuigi see "Reisijate" film tuli vist välja."

"Braavo! Kümme punkti on sinu!" olin ma vaimustatud. "Reisijad" ehk "Passengers" on minu vaimses kinonimekirjas olnud juba alates sellest ajast, kui seda filmiti. Seal on Jennifer Lawrence ja see on kosmosefilm ja kogu idee kõlab ka intrigeerivalt.

Apollo kinos olid meeletud järjekorrad, ma polnud kunagi midagi sellist näinud. Inimesed vist tõesti reageerisid sellele, et nii palju häid filme korraga väljas on. Näiteks täpselt samal ajal, kui ma istusin "Reisijate" saali maha, linastus teises saalis veel üks 3D-s kosmosefilm: "Tähesõdade" järjekordne osa.

Kõigepealt pean ütlema, et ma juba teadsin täpselt, mis filmis juhtub ja kuidas see lõppeb, sest lugesin internetist terve sisututvustuse ära. See ei takistanud mul ikkagi kogu lugu nautimast. Ja minu meelest oli tegu tõesti päris hea filmiga. Sisust on tegelikult raske rääkida, ilma et ma midagi liigset välja lobiseks, aga põhimõtteliselt on tegu hiigelsuure kosmoselaevaga, mis avakosmoses ühe Maa koloniaalplaneedi poole liigub, pardal 5000 reisijat, kes on kõik uinutatud süvaunne ning peaksid ärkama alles 120-aastase reisi lõpul, et uuel planeedil uus koloonia asutada. Kosmoselaev on ülisuur ja üliuhke ning mõeldud pakkuma kõiksuguseid luksusi oma asukatele, kui nad reisi lõpul, neli kuud enne uuele planeedile jõudmist automaatselt üles peaks äratatama.

Kahjuks aga tabab kosmoselaev mingit meteoriiti ja katki läheb üks süvaunekapsel, nii et selle asukas Jim (Chris Pratt) ärkab üles üheksakümmend aastat enne õiget aega. See on päris karm, kui ta avastab, et on tervel laeval magavate inimeste seas ihuüksi ning peab terve oma ülejäänud elu niimoodi veetma, kunagi nägemata uut planeeti ega ka Maad.

On raske rohkem rääkida, sest see võiks juba sisust liiga palju edasi anda, aga kokkuvõttes igatahes huvitav film. Chris Pratt kui näitleja minus mingeid erilisi emotsioone ei tekita, aga Jennifer Lawrence läheb kaubaks küll nagu ikka. On raske saada üle sellest, kui ilus ta on. Ja samuti tegutseb filmis Laurence Fishburne, kes on mulle alati meeldinud. 

Mitmesuguseid humoorikaid momente on ka - päris hea käsikiri. Ja mulle meeldis kogu see futurism ja kosmoselaeva tehnoloogia ja kõik see. Rääkimata kosmosevaadetest, mida Chris Pratt vahetevahel laeva peal skafandris tšekkamas käis, kui tal väga igav hakkas.

Ainus, mida võiks sellele filmile ette heita, oli lõpp. See tundus tsipa mage kogu ülejäänud loo kõrval. Kindlasti oleks võinud midagi natuke võimsamat välja mõelda. 

Aga kokkuvõttes soovitan!