Mu tänane hommikusöök on absoluutselt võrratu.
Kohv, üks mõnus mitmeviljakukkel, šokolaadi M-i kingipakist, pähkleid ja veel teadmata kogus banaane. Kui see pole ideaalne algus päevale, siis ma ei tea, mis on.
M käis eile minu juures. Kui ta saabus, tabas mind kerge õudusvärin, sest ma märkasin suuuurt kingikotti ta käes. Kas me pidime täna üksteisele jõulukingid üle andma? Ma ei teadnud...
Siis meenus mulle veel suurema õudusega, et teadsin küll. Nimelt ta oli mulle maininud, et annab täna mulle kingi üle. Aga mina unustasin. Täiesti haige.
Ja siis selgus, et see kingikott oli maailmatuma suur ja asju täis ja mu enesetunne läks veel halvemaks.
Kõik need asjad olid mõttega valitud. Näiteks oli seal üks pleed, mille kohta ma olin kunagi koos šopates maininud, et see sobiks väga hästi mu diivani värviga ja on mõnusalt pehme ka, aga ma ei viitsinud seda ise osta ja kaasa tassida, sest ma ei läinud tookord otse koju. M oli hiljem tagasi läinud ja selle ära ostnud. Ja kuna ma töö juures kogu aeg kakaod joon, oli pakis kakaod ja vahukomme. Kuna ma armastan küünlaid, siis suuurem kogus värvilisi lõhnaküünlaid. Ning erinevaid maiustusi.
See on lihtsalt õudne. Nüüd ma istun siin, uus pleed põlvedel, ja püüan välja mõelda, miks ma nii košmaarne inimene olen.
Vähemalt tegin ma talle süüa. Ma ei tee kunagi kellelegi süüa. See on minu jaoks juba mingi järgmise taseme hoolimine. Tegin pastat lillkapsaga ja paneeritud suvikõrvitsaid. Kui M oli kõik ära söönud, teatas ta, et tavaliselt ta suvikõrvitsaid väga ei söö, aga need olid küll head.
"Ma pean oma emale ütlema, et ta neid ka munaga tegema hakkaks. Tavaliselt ta paneb neid igale poole salatitesse toorelt."
Mina muidugi olin juba näost valge, et mul oli õnnestunud teha süüa midagi, mida ta ei söö.
Kuigi ma tunnen kaasa inimesele, kes tahaks mulle süüa teha. Nimekiri asjadest, mida mina ei söö, on hiiglaslik.
Vaatasime veidi RuPaul's Drag Race'i ning siis suundusin ma kesklinna, et Polina ja ta mehega üks õhtune drink teha - nad on parajasti Tallinnas. Polina viis meid Depeche Mode'i baari, kus mängis ainult Depeche Mode ja seinal lasti nende videosid ja täisvärk ikka. See on ta lemmikbaar ja ma olen sellest palju kuulnud, aga pole sinna enne sattunud.
Mul tuli selline nostalgia peale. Tänu Polinale on mul ka peaaegu alati telefonis mõni Depeche Mode'i lugu. Mulle tuli meelde, kuidas ta mulle keskkoolis alati sellest bändist loenguid pidas ja CD-sid laenas. Kord rääkisin talle Jared Leto bändist 30 Seconds to Mars (mis mulle muideks siiamaani meeldib) ja Polina põrutas vastu, et see ei ole muusika! See ei ole see, mis jääb ka aastate pärast alles. Depeche Mode jääb alles! :D
Kui õhtu jõudis sinnamaale, et hakkasime poliitikast rääkima, siis põrutas Polina resoluutselt, et rahvusriikide aeg on läbi ja kõik peaksid sellest aru saama. Mina suhtun asjasse umbes samamoodi. Ma olen nagu vist isegi liialt avatud piiride poolt ja ma ei mõista eriti patriotismi. Riik kui selline ei ole minu jaoks oluline, vaid üksikisik on.
Polina mees, šotlane, arvas siis, et uhkust oma riigi üle ikka võib tunda.
"Ma küll ei ela praegu Šotimaal, aga seal ma sündisin ja kasvasin, seal on mu vanemad..."
"...seal sa ei kuluta oma raha," ütlesin mina vahele, enne kui end takistada jõudsin. Aga samas on jõulud. Ma olin seda ühte šotlase-nalja veel väärt :D
Täna läheme kõik koos uisutama! Whiiiiiiiiiii! Ma pole terve igaviku uisutanud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar