Käisin Paavli kaltsukas sobramas, et midagi aastavahetuseks selga leida. Selle asemel tulin tagasi hoopis kahe tuunika/kleidi moodi asjandusega. Yolo. Üks on armsalt triibuline ning firmalt Fat Face, mis mulle üpriski meeldib ja mille nimi mind alati naerma ajab (kuigi tegin juba ammu kindlaks, et fat face on mingi suusatamistermin).
See on nii mõnusalt puuvillane ja mugav, et kannan seda juba mitmendat päeva. Kõige parem retuusidega.
Ning teine kleit on samuti ülimugav.
Proovisin esimest korda ära kakao vahukommidega, sest just need asjad oli M mulle jõulupakki susanud.
Pole midagi öelda, päris hea. Väga magus küll. Nüüd hakkasin ma juba eos mõtlema kogu sellele kakaole, mis ma homme tööl joon. Kavatsen jälle kohvivaba päeva teha, sest mu kohvijoomine on omandanud košmaarsed mõõtmed. Üllatuslikult suudan ma viimasel ajal end isegi talitseda - kui olen otsustanud, et sel päeval kohvi ei joo, siis ei joo ka. Minu puhul midagi uut.
Homme tuleb Mirjam siia ja ööbib minu juures. Tegelikult põikan ise ka paari päeva pärast Puhja, nii et siis näeb teda jälle. Ma ikkagi saan osa mingist jõululaadsest tootest kodus.
Uisutamaskäimine oli ka päris tore. Vahetult enne jääle minekut ütles Polina, et tema mõtles ümber ja et see oli hullumeelsus.
"See oli sinu mõte," tuletasin talle meelde.
"Ma tean, aga ma otsustasin ümber."
Saime oma väga-jala-ümber uisusaapad kõik ilusasti jalga ja läksime ikkagi jääle. Algul oli meil kõigil raskusi, et üldse püsti püsida, aga peab ütlema, et mida edasi, seda paremaks asi läks. Ma lendasin ühe korra pikali, aga muidu oli väga okei. Ma olin meie üle täiega uhke.
Polina mees pani üldse mingit proffi ja uisutas suurte kaartega, ehkki oli enne väitnud, et on seda teinud vaid korra elus. Mida iganes.
Aga see uisuplats on vanalinnas, mäe peal, ja sealt avaneb päris ilus vaade vanalinna majakatustele. Tol õhtul oli veel täiskuu ka, ausalt öeldes päris maagiline.
"Kui me veel paar korda käiks, oleks me juba jumala normaalsel tasemel," ütlesin Polinale. Polina noogutas, ise näost valge. Kuigi ta oli ainuke, kes üldse ei kukkunud.
Pärast läksime ja võtsime ühe kuuma joogi kohas nimega Must Puudel ning enne, kui me keegi märkasime, oli kell juba pool üksteist.
Nüüd püüan ma välja mõelda, keda endaga uuesti uisutama saada, sest järgmine kord saavad samas kohas kaks ühe hinnaga. Nagu veel sel aastal tahaks minna. Vabatahtlikke?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar