Olime tööl. Mu töökaaslasel oli kiire ja viisin ise ta laua poistele toidud ette.
"Oot, kas meid ei teenindanud enne teine ettekandja?"
"Ei," ütlesin ma haavunult. "See olen kogu aeg mina olnud. Kas te tõesti unustasite mu ära?"
"Ei... minu meelest oli ikka keegi teine," ütles üks poistest joogiselt ja natuke ebakindlalt.
"Ma räägin, et mina olin."
Raputasin solvatud väärikusega pead ja kõndisin minema. (Tegelikult on selle töökaaslase ja minu kohta öeldud küll, et oleme sarnased.)
Teises lauas oli üks välismaalane. Rääkisime siis mu päritolust ja millest iganes, koristasin tal praetaldriku ära, ja kui kohviga tagasi tulin, oli tal telefonis Google Maps ette võetud ja ta püüdis mu kodukohta leida.
"Kuidas selle koha nimi oli?"
Edu talle sellise koha nagu Puhja hääldamisel... või kaardilt leidmisel. See on eikellegimaa. Sa pead seda teadma, et sinna saada.
Olin tööl eile ja üleeile, olen ka homme ja ülehomme, vaid täna on vaba. Ja mis te arvate, mis päeval mu majas elekter terveks päevaks ära võetakse? Õigus, täna. Mul on küll plaanis täna ära sõita, aga et enne elektri kaotamist tööriided jõuaks ära pesta, pidin ekstra vara ärkama.
Murphy seadused, te kehtite endiselt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar