Käisin eile hommikupoole tööl ära ja lippasin kohe bussi peale. Emal oli kodu puu- ja juurvilju täis ostetud. Nüüdseks on puuviljadest vaid riismed alles.
Krabasin Päärlase sülle ja ümisesin: my precious baby. Ta hakkas nurruma, pani silmad kinni ja surus end mu põse vastu. See on ikka nii ilus, kui loom sind usaldab.
Jõime musta teed ja panime sidrunit ka. Küsisin ema käest, kas ta piima tahab.
"Ei, siis tõmbab tee tükki."
"Ei tõmba, minul küll ei tõmmanud. Asi on kogustes."
"No pane siis mulle ka, aga kui tükki tõmbab... saad molli."
Muidugi tõmbas ema tee tükki. Ma lasin kähku köögist jalga, sest mul kadus igasugune soov tagajärgedega tegeleda.
Nüüd pean minema ja ühe kõrvitsapüreesupi kokku keetma. Eelmine nädal tegin ühe poole kõrvitsast juba ära ja nüüd on teise poole kord. Nädal otsa on ta külmikus värisenud, aga nüüd on ta tunnike tulnud.
Selline kõrvitsasupp on näiteks kaalikapüreesupist mitu korda parem ja lihtsam teha ka, sest kõrvits keeb väga kergesti katki. Mina lisan paar kartulit, valmides mikserdan täitsa tavalise mikseriga, sest saumikserit pole, lisan natuke kohvikoort ja endale ette tõstes panen peale natuke riivjuustu ja röstsaiakuubikuid. Ja väga sümpaatne saab!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar