Kõik!

Kauril sõnu muudkui tuleb, iga päevaga midagi aina enam. Nüüd ütleb ta: "Kõik!" kui raamat on läbi loetud... või kui midagi muud on otsas. Täna öösel kell neli viskas ta luti põrandale ja ütles reipalt: "Kik!" (Jätab õ-tähte veel natuke vahele.)

Mees oli hopsti üleval talle juua andmas ja porises: "Kaur, kell on neli. Tuduaeg on!"

Kaur ei arvanud, et enam tuduaeg oleks, kell neli on suur hommik juba. Ma võtsin oma voodiriided ja kolisin diivanile, et mees saaks Kauri meie voodisse kaissu võtta, mis oli ilmselt ainus viis tema uuesti uinutamiseks. Elutoas viskles ja niheles Iti. Aga minu meelest oli ka veel kõva tuduaeg ja senikaua, kuni Iti otsesõnu ei ärganud ja nutma hakanud, et kavatsenud ma teda üles võtta. Tegin diivanile kiire aseme ja jäin mõnuga uuesti spatti. Itit toitsin sel ööl esimest korda alles hommikul pool seitse!

See on ka meie auhind praeguste õhtuste jauramiste eest. Iti kobartoitub õhtul ja kobarkurdab. Kui istun temaga seitsme paiku diivanile toitma ja hüpitama, võin rahulikult arvestada, et umbes kümneni läheb ära, enne kui ta lõpuks ööunne saab. Mees ka pidevalt tuleb ja hüpitab ja võimleb temaga. Eile läks lausa veerand kaheteistkümneni ja ma olin ikka päris pahane juba lõpuks. Väsitav. Enda muud tegevused ja elu võib ära unustada, terve õhtu on beebitamise tähe all mööda saanud ja viimane aeg veel kiiresti magama minna.

Aga jah, siis võime end vähemalt lohutada, et kui Iti tavapärasest veidi hiljem ööunne jääb, magab ta ka pikemalt. Terve öö magada ja alles pool seitse toita on superluks.

Hommikul juba kõik toimetasime elutoas-köögis, kui Kaur veel magamistoas suures voodis tossas. Kuulsin teda häält tegemas ja läksin vaatama, magamistoa ust aga lahti ei saanud, sest teisel pool põrandal oli vastas Kaur ise.

"Kas ta kukkus voodist alla?" ehmus mees.

"Ei, me oleks siis mürtsu ja nuttu kuulnud," ütlesin ma. "Ta lihtsalt ärkas ja tuli vaatama, kus kõik on."

Kaur lõpuks soostus piisavalt põrandal taganema, et me saime ukse lahti ja ta sülle võtta ning potile ja sööma viia. Oligi ise suurest voodist alla saanud - kõige oma magamiskotiga, mis jalgade liigutamist märgatavalt raskendab. Päris vahva!

Kui Kaur kookosrasvapurki näperdas, millest me Iti pepu jaoks kookosrasva võtame, õpetasin teda: "See on purk."

"Kurk," ütles Kaur. Teine päev võtsin söögiajal pooliku kurgi ja üritasin talle õpetada siis sõna "kurk", kuivõrd teadsin, et öelda ta seda oskab. Nüüd ei öelnud Kaur mulle enam midagi järgi, võttis vaid pooliku kurgi vastu ja näsis seda mõtlikult.