Kauri oskused aina täienevad. Ühel vähestest kordadest, mil mina talle õhtust vanni juhtusin tegema, nägin, kuidas ta vannis püsti tõusis ja ise end pesema hakkas. Tegi aga kätt vees märjaks ja nühkis hoolega oma pead või oma põlvi.
Ta oskab ka endal ise ilasalliga suud pühkida, kui seda tal teha paluda. Itikesel käib ta ka suure läkarätiga suud pühkimas. Täna oskas ta seda just õigel ajal tulla tegema, kui Iti oli veidi läkat välja ajanud.
Esikust meeldib Kaurile käia võtmas minu tenniseid, neid jalga proovida. Ta oskab päris ilusti nendega isegi ringi käia, enne kui paratamatult ühel hetkel pikali käib või siis ühe neist jalast kaotab. See näeb nii naljakas välja, et ma ei suuda naeru pidada, kui ta ringi patseerib, labajalad suured nagu klounil, uhke nägu peas. Kaur kõkutab ise ka kaasa, kui mina naeran.
"Kaur, sa oled nii armas ja naljakas," ütlen talle siis.
"Aitäh!" vastab Kaur viisakalt.
Aina enam on ka näha, et ta püüab riietumisel ise igati kaasa aidata, enne väljaminekut läheb toob ise oma kingi ja tahab jalga panna, või pusserdab jopeluku kallal. Hammaste pesu ajal püüab ta ka hambaharja kangesti enda kätte võtta. Lapsel tuleks lasta ise proovida jaa, aga ta hakkab enamasti hambaharja pigem närima. Aga vähemalt on huvi olemas ja ta laseb suule ligi, see on hea.
Alati, kui ma tal juukseid harjan, küsib ta oma väikest harjakest enda kätte ja hakkab ise harjama. Tema harjamine näeb välja nii, et juuste poole suunab ta teist külge, harjased on õla poole. Ja selle libeda poolega ka kammib hoolikalt õlga, kus tal juukseid üldse polegi :D
Stroomi rannapargis täna liitus Kaur jälle sujuvalt igasugu seltskondadega, sellal kui mina magava Itiga kõrval jalutasin. Seal rannapargis on praegu palju koolilapsi, kes teevad välitunde ja rühmatöösid ja orienteerumist. Sööb kuskil kamp poisse krõpsu - Kaur sokutab end loomulikul moel nende sekka ja jääb asjaliku näoga kuulama. Hea et veel krõpsu järgi kätt ei sirutanud. Istub kamp teismelisi tüdrukuid liival, tatsab nende sekka ka pisikene Kaur ja naeratab kõigile. Läheb meist mööda terve põhikooliklass, jääb Kaur nende parve kinni. Saab neilt naeratusi ja patsutusi ning pöörab end sujuvalt nende suunas ringi ja hakkab kaasa minema.
Kui ma kümneks sekundiks mujale vaataksin, oleks mul see laps kadunud ka :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar