Toitsin parasjagu Itit, kui selgus, et kakapepu Kaur on vaja puhtaks teha. Iti toitmisega võib minna ettearvamatu hulk aega, seega oli mõistlik Kaur vahepeal ette võtta. Iti ei võtnud seda hästi, et ta vahepeal maha pandi, ehkki küll emme seletas ära, et vaja vennal pepu puhtaks teha. Kogu aja, mis Kaur poti peal istus ja asjalikult Iti beebiraamatut lehitses, röökis Iti kõrval hällis nagu ratta peal, täiesti hüsteeriliselt. Peale lõputuna tunduvaid minuteid, kui Kaur sai lõpuks uuesti riidesse, haarasin beebi kiiruga tagasi sööma ja ütlesin talle, et nüüd saab ta kenasti kauaks emme rinnale jääda, söögu rahulikult. Kaur jäi midagi vannituppa toimetama.
Hetk hiljem ma karjatasin, sest Kaur jalutas vannitoast välja, reibas nägu ees ja WC-hari käes. See on meil pesukasti taha ära peidetud, aga pesukast oli parasjagu nii tühi, et väikeselt tehnikult ei võtnud suuremat vaeva see eest ära nihutada, et huvitava harjaga tutvust teha.
Kaur hakkas rõõmsalt harjaga köögikappe sudima, nagu maaliks suure pintsliga. Iti pidi siiski hetke veel ootama, kuni ma üles hüppasin, Kauri käest harja haarasin ja vannitoa ukse kinni panin.
*
Käisin eile uuesti sõidutunnis. See läks veelgi paremini kui eelmine. Nauditav oli sõita! Tegime hästi palju vasakpöördeid, kuna olin õpetajale öelnud, et need mind hirmutavad. Kuhu täpselt seal ristmikul välja sõita jne... Nüüd tegime neid nii palju järjest. Muudkui lähenesime ristmikutele eri külgede alt ja tegime järjest neid pöördeid. Õpetaja ütles, et hirm peab ära kaduma. Ise ta oli pahane, kui vaatamata tipptunnile oli mõni ristmik tühjem, kui ta oleks tahtnud, ehk ei olnud parasjagu nii keeruline seda vasakpööret harjutada, kui ta oleks soovinud - vastassuunast ei tulnudki parasjagu kedagi.
Aga läks palju väiksemaks see pelgus küll. Ringteed ka ei hirmuta mind enam. Tegelikult ringtee on palju turvalisem kui see vasakpööre minu meelest - ringteed on ristmikud, kus tehakse ainult parempöördeid ja vasakpöörde võimalus on üldse elimineeritud. Muudkui lähenesime eri ringidele eri külje alt, õpetaja ütles mulle ainult, milline väljasõit võtta ja ma oskasin juba ise varakult märke lugeda ja õigele rajale reastuda. Pealesõitu ka enam ei kartnud ja tegin seda üpris julgelt. Ainult piduri ja gaasiga toimetades pole seal miskit keerulist.
See õpetaja on mind ka hästi treeninud märke märkama ja nende mõjupiirkonna lõppu arvestama. Iga kord, kui ootasime punase tule taga vasakpööret, küsis ta: "Noh, mis märke märkad?" ja ma vaatasin juba varakult ära, mis märgid paistavad tänavalt, kuhu ma pööramas olin. Kui ei paistnud ühtegi, siis teadsin ka arvestada, et ristmik oli kiirusepiirangu lõpetanud ja edasi sõitsin 50ga. Või kui kuskil lõigul oli 40 piirang ja meie muudkui panime peateed mööda, käskis ta mul öelda, millal see 40 ära lõppeb, ja mina muudkui vaatasin mööduvaid ristmikke, kuni lõpuks tuli üks, mille järel enam ei olnud 40 märki, mis siis tähendab, et sealt hakkas 50 piirang. Seda ka hästi oluline märgata, et ei veniks 50 alas veel 40ga edasi.
Sain ka kogu aeg kiita, kui ilusti märke märkasin ja igale poole peeglitesse ja paremale-vasakule vaatasin. Ta ütles lõpus, et sõidan jumala hästi, ja ma olin nõus. Nüüd lõpuks olen enda juures arengut tunnetama hakanud ja see on väga mõnus tunne. Mind ennast juba ammu häiris, et muudkui sõitsin ja sõitsin neid tunde, aga arengut ei tunnetanud absoluutselt. Ikka tegin iga tund niii palju vigu. Minu jaoks oli käikude elimineerimine võrrandist 100% õige otsus, elasin oma elu korraga kergemaks. Nüüd on mul tunne, et saan kahe kuu jooksul load kätte! No hea tunne on, roolis on mõnus olla. Ja pähe tuli ka see, et ma ei teinud mitte vaid lubade saamise protsessi endale kergemaks, vaid... kogu edasist sõitmist, mis oma käe peal tegema hakkan. Ma hakkan edaspidi ringi sõitma ka rõõmsalt ja pabistamata ja auto väljasuremise võimaluseta. Juhhuuu!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar