Maikuu saab kohe läbi. Kõige ilusam kuu aastas! Mul on pidevalt praegu vaasis kaks sirelioksa. Kaks päeva püsivad, siis toon uued, kui lastega jalutuskäigult tulen. Kaur alati sirutab kätt oma kärupoolelt ja tahab ka sireleid uurida...
Kõik on kaunis ja tunnen end rõõmsa ja kergena. Käisin just oma parimas sõidutunnis seni. Läksin automaadiõppesse üle ja olen praegu selle otsuse üle väga rõõmus. Sõitsin oma esimese manuaaliõpetajaga kohustuslikud tunnid täis, siis peale sünnitust läksin ühe teise manuaaliõpetaja jutule, naisõpetaja, kes mulle pimedasõitu oli andnud ja seal hea mulje jättis. Noh, meie esimene sõidutund koos oli igatahes katastroof. Ta oli nagu teine inimene kui pimedasõidu ajal. Juba siis, kui autosse istusin, nähvas ta mulle, et miks ma oma kotti kinni ei olnud pannud. Nähtavasti on hea see tagaistmel turvavööga kinnitada. Ja edasi läks terve tund samas turtsakas vaimus. Tagasi parklas, küsis ta, kas tahan ausat tagasisidet. Ütles, et temal ei tee peale viiendat sõidutundi ka õpilased selliseid vigu. Et mu tase on neljanda-viienda tunni juures. Et käiguvahetus peaks olema selles faasis ammu nii, et ei mõtle ka sellele, aga minul käib üle kivide-kändude.
See võttis mu tummaks. Jah, mul on palju areneda, aga siiski ma ei arvanud, et olen neljanda sõidutunni tasemel alles. Ja õpetaja ütles, et tal ei ole mugav minuga sõita ning et see, kuidas ma käikudega jõnksatan, on tüütu. Läksin koju, nutsin paar tundi. Mees küsis, kas tahan automaadi peale üle minna, ma kangekaelselt, et ei. Meil oli manuaaliauto, ma ei oleks saanud ju sellega pärast sõitagi! Automaadid on ka kallimad osta ja hooldada. Ja ei tahtnud ka nö alla anda.
Pärast õhtul duši all läks kurbus üle ja asemele tuli trots. See oli ainult selle sõiduõpetaja arvamus, mitte fakt. Esiteks käitus ta ise ka sada protsenti erinevalt võrreldes pimedasõidu tunniga, jättes kardinaalselt halvema mulje mulle. Võib-olla ta energia ka ajas mind omakorda sahmima? Teiseks, põrgu siis see konkreetne autokool. Mind vihastas, kuidas ta oli end väljendanud: et mingi minu sõiduvõte on tüütu. Vabandage väga, see tundub ebaprofessionaalne väljendus. Sorri, et tüütan sind oma õppimisega siis. Otsustasin, et käin ära selle naisega järgmisele päevale juba kirja pandud sõidutunnis ja siis võtan oma õpingukaardi enda kätte ja lähen kuskile teise kooli lisatunde juurde võtma. Miks ma peaksin oma raha kuhugi viima, kus ma õpetajaid tüütan ja nad minuga ebaviisakad on?
Läksin siis teine päev kohale. Õpetaja kohe alguses ütles, et tal oli halb tunne pärast sees, et oli minuga eile liiga karm olnud. Et süda jäi valutama. Nojah. See sõidutund oli ta jälle enda meeldivam versioon, kuigi hilines kaheksa minutit tänu eelmisele õpilasele. Andis sellest küll telefoni teel teada, aga lõpetasime ikka täpselt ehk ma kaotasin kaheksa minutit sõiduaega. Lisatundide topelttund ehk 90 minutit maksab 60 eurot. Võib ise arvestada, mitu eurot ma lihtsalt tühja maksin, selle eest midagi saamata. Suht hooletu suhtumine õpilase rahasse. Sarnast suhtumist olin kohanud ka oma eelmise õpetaja juures, tema tegi iga sõidutund viieminutilise suitsupausi ning see aeg mina passisin lihtsalt autos. Tahtis ka tihti varem lõpetada ning ükskord pidin talt oma aega välja nõudma, kui 15 min varem mind kodu juures maha tahtis panna.
Igatahes paremas tujus sõiduõpetajalt küsisin, kas tema meelest peaksin automaati üle minema. Ta ütles ei, ma pole lootusetu juhtum, kuid ma võiksin kaaluda ajutiselt automaati minekut. Õpiksin sõitmise selgeks ilma käiguvahetusele keskendumata ja tuleksin hiljem tagasi manuaali, kus paar tundi siis jälle käikudega sõidaksime. Et tal üks õpilane tegi nii ja pärast sai edukalt manuaaliload kätte. Aga et kindlasti kaaluda tagasitulekut ja talle teada anda, mis mu plaan edasi on. Et praegu kulutan lihtsalt oma raha ja niimoodi läheb seda väga palju.
Mõte tundus mulle asjalik ja otsustasin kohe, et nii teengi. Õpetaja soovitas mulle samas koolis automaadiõpetajat, ka naisterahvast. Mul kulus küll mitu nädalat aega, et talle helistada ja tund kirja panna, sest ma olin ikka natuke oma eelmisest tagasisidest löödud ja julgus oli otsa saanud. Tekkis tõrge ka mehega sõitmise puhul ja tundsin, et nüüd üldse kardan liiklust ega taha mujal rooli temaga istuda kui täiesti vaiksetes piirkondades.
Lõpuks võtsin end kokku ja ikkagi panin tunni kirja. Jälle uus inimene, mida tema küll mulle ütleb?
Esimesed hetked, kui siis automaadiauto roolis istusin, olid silmiavavad. Nii palju lihtsam oli sõita! Ei olnud käikudega n****mist, vaid sain keskenduda sõitmisele. Nii palju lihtsam oli! Kui ees paistis punane tuli või ummik, ei hakanud mul enam süda taguma, et appi jälle vaja vabakäigule panna ja paigalt liikudes raudselt auto sureb jälle välja... vaid ma sain lihtsalt sulnilt pidurit vajutada ja vaikselt seisma jääda, rohelise tule süttides vajutasin gaasi ja liikusin paigalt. Automaadiga pole mingit võimalust auto väljasuremiseks ja see info oli mu kõrvadele nagu inglite laul. Sa lihtsalt sõidad ja naudid elu ning ei pühenda poolt oma ajast, tähelepanust ja energiast käigukastile.
Sain poole tunni pealt aru, et mis hea pärast ma veel manuaali tagasi peaksin minema? Ega muud põhjust ma selleks näinudki, kui see, et meil on manuaaliauto. Nii kui mees seda haistis, pani ta enda auto "igaks juhuks" müüki ja hakkas meile vaatama automaate selle asemele. Kuna ta on tegutseja, deviisiks mõeldud-tehtud, siis paari nädalaga oli ta meie auto müünud ja samal päeval sarnase mudeli asemele ostnud, ainsaks erinevuseks värv ja automaatkäigukast. Ja noh, nüüd ma jäingi automaadiõpilaseks. Ise olen nii rahul. Täna oli mul kolmas topeltsõidutund uue õpetajaga ja nii hästi läks. Sain korduvalt kiita ning ta ütles, et paneme nüüd plaani paika, kuidas mind võimalikult kiiresti eksamite poole suunata. Jei!
Ise ka nägin, et mu suurim viga, et ma ei pane tee ääres märke tähele, on vaikselt väiksemaks kahanenud. Mul jagub nüüd ajuruumi tähelepanu ka sinna suunata, mitte mõelda, et kurat, kurv lähenemas, vaja kiirust vähendada ja seega ka käiku alla tuua. Ringtee tulemas, sinna peale sõidan madalama käiguga...aga "Sõidurajad ja -suunad" märk?? Ei, seda polnud mahti silmata oma käikudele mõeldes :D Nüüd on mahti. Või künnis ees tulemas... sealt vaja teise käiguga üle libiseda. Mis kiirusepiirangu märk seal tee kõrval oli... ei tea. Nüüd tean.
Vaatan ka nüüd kenasti tahavaatepeeglisse, pööran ristmikul sujuvamalt (päris hea on pöörata, kui ei pea samal ajal teise käega teist käiku sisse panema). Ühesõnaga üle tüki aja tunnen enda juures arengut ja mul on hea meel.
Õpetaja on ka nüüd täpselt selline, nagu mulle oleks algusest saadik vaja olnud. Olen nii rahul. Tema temperament klapib hästi selliseks tööks: ta on rahulik, seletab alati, kuni on kindel, et ma olen aru saanud, ja ei jäta ühelgi juhul närvis ega tüdinud muljet. Ta teeb seda tööd alles alates novembrist ehk on uus oma ametis, ja ehk sellepärast ka on ta nii professionaalne: pole veel väsinud sellest jamast. Ta on ainuke, kes ei vaata kordagi oma telefoni tunni ajal, ei võta isegi vastu kõnesid. Reaalselt vastab telefonile ja ütleb, et helistan sulle tagasi pooleteise tunni pärast, mul on sõidutund. Isegi sõiduaegade broneerijatele! Ja kaugel sellest, et varem lõpetada, lõpetasime me eelmine kord 15 minutit hiljem, sest käisime maanteel kiirendus- ja aeglustusradu harjutamas ja õpetaja tahtis kindel olla, et sain seal maksimaalselt praktikat. Sain veerand tundi boonust :D
Täiuslik sõiduõpetaja: ta on siiski olemas!
Tuju on hea ja kõik on hea.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar