Lihtne elu

Ühel ööl Iti naeratas mulle ja ütles oma esimese aguu. Mees oli kade, kui hommikul talle sellest rääkisin. Ja ta naeratab ikka nii palju juba ja suhtleb! Kõhutades tõstab vahel päris kenasti pead ka. Pepu sai tal korda ja on jälle ilus roosa ning silm ei jookse enam rähma välja. Magab päris kenasti ja sööb isukalt nagu ikka. Me nüüd üle päeva teda ikka paneme veel ka beebikaalule ja päevi on ta kaal umbes sama püsinud. Mehele see ei meeldi, aga minu meelest vast normaalne, et kuuenädalasel beebil päris iga päev see kaal püstloodis ei tõuse, vaid vahepeal mingi platoo saavutab. Eriti kui vahepeal tal see ikka väga ilusas tempos tõusis, siis nüüd ta natuke puhkab järgi :D

Aga beebikaalu, mis on minu sõbrannalt laenatud, hoiame veel enda käes, et süda rahul saaks olla ja vahepeal ikka kätt pulsil hoida.

Olin ükspäev lastega jälle Stromka juures mänguväljakutel ja vaatasin, kuidas Kaur turnib mööda mängumaja ning mu hinges oli selline mõnus rahu. Rüüpasin Selkust kaasa võetud latte jäänuseid ja lihtsalt vaatasin oma lapsukest. Iti tudus mõnusasti kärus. Mul on tunne, et see on praegu mu elu ilusaim aeg, ehkki küll öösel on unetunde veidi vähe ja laupäeva hommikul ma nutsin selle pärast, et tundsin, mul pole piisavalt aega koristada. Aga see, mis mul praegu on, on suur õnnistus. Täiuslikult hoolitsev ja armastav mees ja kaks ilusat tervet last.

Üks minu häid omadusi on see, et ma oskan hetke hinnata ja tänulik olla. Ma tänan vist iga päev ühel hetkel vaikselt taevast, et mul on kõik, mis mul on. Ja öösiti pärast Iti toitmist olen alati jube tänulik, et saan magama minna. See on parim hetk! Tegelikult ka alati õhtul magama minnes olen tänulik. Ja see komme on mul vist juba aastaid olnud, mäletan, et juba ammu õhtuti magama minnes olen õnnelik, et nii hea on tuttu saada. Magamine on parim...

Aga Kaurike muudkui suhtleb mänguväljakutel. Täna oli Stromkaäärne rahvast täis, seal oli mingi laat, ja mänguväljakud ajasid ka üle. Kaur hängis seal ühe sõbraliku vanema vene tüdrukuga, kes tal oma kõhukotti ja mänguasju uurida lasi ja käskis vajutada kotil oleva kassi silmi, mispeale kott laulma hakkas. Kaur siis tükk aega vajutas.

Ja kui eemal seisis üks naine, käes paar liivamänguasja oma eemal jooksva poja jaoks, siis Kaur lihtsalt läks ja võttis sellel naisel need mänguasjad käest ära. Ise tatsas rahulikult eemale mängima. Tema juba elus hätta ei jää :D