Kauri esimene jalgratas

Kaurike on hakanud hellust üles näitama. Musitab ja paitab palju Itit (ei saa salata, et püüab palju teda ka lüüa ja hammustada), meid on aga hakanud regulaarselt kallistama. Eriti viimastel päevadel on temast suur kallistaja saanud. See on nii armas! Kui ta potil istub ja sealt tõusma hakkab, siis ta sirutab käed üles ja tuleb mulle otse kaissu. Ja kui teda kuhugi süles viin, paneb pea mulle õlale ja on mõnusalt kaisus. Lõunaunne panekul ja sealt võtmisel ka ja nüüd ka päeva keskel, temaga põrandal hullates tuleb kallistama. Tundub, et ta on väga hellust hindav poiss. Ja õigesse peresse siis sattus, sest mina olen mihkel musitama, kallistama ja paitama. See on mõnus tunne, kui laps ennast usaldavalt sinu vastu surub ja pea su õlale paneb.

Väljas on võimas maikuu. Sirelid veel ei õitse, kuid ilmselt nüüd lähipäevadel hakkavad. See on mu lemmikaeg aastast. Samuti aeg, mis mind tavaliselt rahutuks ja unistavaks muudab. Seekord küll natuke vähem kui muidu, sest ma lähen juba kümne paiku õhtuti magama ja uinun kohe. Pole aega ega mahti unistada :D

Praegu väljendub see maikuu armastus mul pikkades jalutuskäikudes. Teen mõlema lapsega kaks jalutuskäiku päevas ja siis õhtuti, kui vähegi mees on kodus ja Iti sobival ajal end täis söönud, panen beebi vankrisse ja lähen temaga pikale kahetunnisele kõnnile veel. Panen klapid pähe, kuulan Youtube'ist videosid ja muusikat ja olen omas maailmas. See on praegu minu kvaliteetaeg endaga. Nädalavahetusel ka mitut puhku munsterdasin mehe Kauriga mänguväljakule ja ise läksin beebiga jalutama. Just ka selleks, et Kaur saaks ometi pikalt ja segamatult mänguväljakul möllata ega peaks jälle poole tunni möödudes end kurvalt kärusse pakkima, sest Itikene nutab ja tahab koju rinnale.

Itiga on üldse olnud päris keeruline nädal. Ta õhtuti umbes seitsmest kümneni kurdab kõvasti ja tahab pidevat krooksutamist ja hüpitamist. Te imestaksite, mis kolm tundi karjumise kuulamist inimese närvidega teha võib. Õnneks meie mehega saame üksteist välja vahetada ja kordamööda beebiga võimelda. Itil täitus just seitse elunädalat. Guugeldasin ja seal öeldi, et kuues kuni kaheksas elunädal ongi keerulised ja beebil kõige nuturohkemad. See pakkus mulle lohutust, et asi on täiesti normaalne ja edaspidi läheb kergemaks. Küll kasvatame me selles mõttes heal ajal lapsi, et meil on meeletu inforuum, kust lohutust ja teadmisi ammutada. Ma panen pidevalt Google'isse oma küsimuse lapse kohta ja lapse vanuse ning saan vastu põhjalikke näpunäiteid. 

Vähemalt õhtuti tundide kaupa last lohutades saan ma ennast lohutada, et tõenäoliselt ta kümne paiku uinudes magab nüüd umbes viis tundi rahulikult ja mina saan ka mõnusalt pikalt tududa. Seda Iti tõesti juba teeb, et toitub öösel ühe korra. Ma ei saa erilist unepuudust kurta. Eile öösel näiteks vigises Iti esimest korda kell neli ja selleks ajaks olin ma juba ise värske nagu tuule käes kuivanud lina. Selline asjakorraldus meile tõesti sobib, kui alles kell neli öösel esimest korda ärgata tuleb.

Ja milline kergendus on siis beebile oma piimast tilkuvad ja valutavad kivikõvad rinnad ette anda :D See on üks väga meeldiv toitmine kõigile. Mõnus tunne, kui ta neid vaikselt tühjendab.

Iti pepu on ilus ja kakab ta nüüd tunduvalt vähem. Sellega seoses olen ma oma menüüsse vaikselt tagasi lülitanud maapähklivõi. Ma pole suurem asi eneseohverdaja ja mingeid kitsendusi oma dieedis ei talu. Kui ka beebil oleks mingi toiduaine vastu minu menüüs reaktsioon, siis tuleks minu loogika järgi ikkagi seda edasi süüa, võib-olla siis väiksemas koguses, et laps ikkagi selle allergeeniga kokku puutuks ja see hiljem päris allergiaks ei kujuneks.

*

Kaur käis mänguväljakul ühe samamoodi aastaviiekuuse poisi tuliuut jalgratast käppimas. Mina keelasin, poisi isa ütles, et las mängib. Selle peale tõukas Kaur jalgratta ümber. Kui seda mehele kirjutasin, siis samal õhtul tuli mees koju üllatusrattaga Kaurile. See oli puust ja väga kena, Facebookist skooritud. Ratas oli küll Kaurile natuke kõrge, nii et tal tuleb veidi järgi kasvada. Aga pole hullu, ta ei peagi veel rattal sõitma tingimata, õpib teine alles kindlamalt omil jalul käima. Pole harvad juhud, kui ta sileda põranda peal kolksti maha kukub. Kasvagu paar kuud ja siis saab sõita ka. Aga mehest jube armas, et ta niimoodi kohe reageeris ja lapsele ratta hankis, väiksemagi vihje peale, et kellelgi mänguväljakul oli. Hoolitsev issi! Kaur sai kohe aru ka, et see ratas on talle, läks ligi ja hakkas kõpitsema. Nad keerasid koos seal kruvisid lahti ja tõid sadulat allapoole. Mees jättis kruvikeeraja kauemaks Kauri kätte ja too oli tükk aega rattal mutreid keeranud, endal asjalik nägu peas. Täiega ississe selle nokitsemise asjus. Tegelikult erinevatel mööbliesemetel on ta juba ammu mutreid keerata püüdnud, kasutades kruvikeeraja asemel oma terava tipuga klotse. Meil sirgub tehnilise taibu ja kuldsete kätega mees siit!