Kaur siin, Kaur seal

Mees müüs maha meie mähkimislaua, mis oli suhteliselt vana ja logu. Ta on osav asjade müüja, saades laua eest kümme eurot vähem kui ostuhind poolteist aastat tagasi. Nii et kasutasime seda mitu aastat kümne euro eest :D

Vahepeal elasime mitu nädalat nii, et Kauri riided olid organiseeritud suurtesse kinkekottidesse magamistoa põrandal. Mul oli oma süsteem ja leidsin alati kõik üles, samas kui mees ei leidnud midagi. Siin pole midagi rasket, ütlesin, püksid on ühes kotis, pluusid teises, mähkmed ja põlled kolmandas. Mees oli aga väga rõõmus, kui Ikeast tellitud uus mähkimislaud-kummut lõpuks kohale jõudis. Õhtul hakkas ta seda siis kokku panema, vandudes vahepeal ja minnes vahepeal paar sammu tagasi ning kruvides midagi lahti, sest plaat oli valepidi saanud. Aitasin ka, salamisi haigutades, sest kell kümme on minu jaoks praegu juba suht magamaminekuaeg. Samas oli mõnus ka seal koos möllata. See oli mu elu esimene Ikea mööbli kokkupanemise kogemus.

"Me ehitame praegu oma tulevikku," ütlesin mehele pidulikult, keerates aeglaselt ja hoolikalt kruvi sisse, samal ajal kui tema keeras selle ajaga viis kruvi.

Kui kummut valmis, sai ka Iti riided sinna panna ning vabaks jäi massaažitool köögilaua kõrval, kus ma muidu kogu Iti kraami hoidsin, ka kottidesse organiseeritult. Kaur avastas selle eile: ta mahub nüüd toolil kõõluma! Samal ajal kui mina diivanil Itit toitsin, läks Kaur toolile turnima ja leidis, et tal on nüüd vaba ligipääs köögilaua võludele. Ta läks, jahmerdas natuke aega õhuniisutajaga, lükkas ümber veepudelid, mida ma hantlitena kasutan, ja hakkas uurima laual kuivavaid piparmündivarsi. Ma lasin tal toimetada, sest olin Iti all kinni ja naljakas oli vaadata ka. Pooled piparmündivarred lükkas ta köögilaua alla maha ja läks siis reipalt oma saagiga toimetama, käies suure ringiga toolidest mööda ja naastes iga kord mõne varrega. Osa tõi ta minu kätte, ise õnnelikult "Aitäh!" öeldes. Osa viis massaažitoolile. Kolm vart viis telekakapile, mõtles siis hetke ja pühkis need otsustavalt põrandale. Ühe varre viskas Iti hälli. Ma vaatasin teda ja naersin vaikselt. Terve tuba oli piparmünti täis.

Jalutuskäigult tulnud, tõin ma kõigepealt Kauri alt üles nagu alati ja siis Iti hälli järgi. Kui Itiga tuppa astusin, pidin kõigepealt südari saama, sest Kaur istus südamerahuga köögilaual, käes beebi küünekäärid, ja kastis neid minu veeklaasi. Olin arvanud, et laua teises otsas on neid ohutu hoida, aga Kaur ei osanud mitte ainult köögilaua äärel roobitseda, vaid ka kenasti sinna peale ronida. Võtsin käärid ja klaasi talt kohe ära, mille peale ta huvitus kohe pesulõksude topsist laual. Kuidagi oli ta jõudnud juba ka terve laua lõkse täis valada. Tõstsin pahareti maha, öeldes, et pesulõksud ei ole laste mänguasi, aga ühe lõksuga jooksis ta ikkagi minema. Sel ajal, kui ma kurtvat Itit hällist välja tõstsin, kostis juba teisest toast Kauri hädakisa, sest sõrm oli pesulõksu vahele jäänud. Päästsin totukese ära ja tegin sõrmele musi ning püüdsin ruttu Kauri õhtusööki taldrikule saada. Kaur läks, valas efektse žestiga tühjaks pehme kastikese esikukapil, kus ma meie mütse hoian, ja pani kasti endale pähe. Kõndis ringi ja naeris suure suuga.

Ma vannun, et selle lapsega tegelemiseks läheb vaja sada kätt :D

Ja ma mõtlesin, miks mu prillid kuidagi puhtaks ei taha saada, ja siis nägin, kuidas Kaur abivalmilt kuivatab köögipõrandalt leitud veetilkasid mu prillipuhastuslapiga, mille ta samuti on leidnud teisest pehmest kastist esikukapil. No aitäh, lahke laps.