Mm kui hea, lapsed magavad ja mina teen enda vajalikke toiminguid. Väljas sajab tihedat sügisese hõnguga vihma, nii et mõnus oli äsja juua kofeiinivaba kohvi ning süüa ära terve tahvel šokolaadi peale lõunasööki.
Tegelikult peaks Iti juba üles võtma, sest ta on käruhällis tudunud juba kaks tundi peale jalutuskäigult koju jõudmist ning sinna juurde veel jalutuskäigu aeg...mu rinnad juba lõhkevad. Käisin mitu korda kuulatamas, kas ta ikka hingab... aga juba kääksub ka kergelt seal hällis. Aga ei tahtnud teda seepärast ka äratada, et siis ta paratamatult kurdab ka ning see võib kompromiteerida Kaurikese und. Kaur on viimastel päevadel nii suures läätamise mürafoonis pidanud viibima, et mul on temast veidikene kahju. Ta pani täna üks hetk käed kõrvade peale. Ma ei tea, mis Itil on, aga no nii kurdab ta oma kinnijäävaid krooksusid või gaase või jumal teab mida. Nüüd hakkas tal veel üks silm rähma välja ajama ja seda puhastame pidevalt füsioloogilise lahusega.
Iti nutab ka nagu Kaur kunagi hästi väljahääldatud lää-sõnadega. Meie uus väike lää. Läätar. Kui ta mõned korrad ka rahulikult kohe rinnale jääb ja, silmad kinni, pikalt sööma hakkab, on see õnnis hetk. Saan tegeleda oma asjadega ega pea iga minuti järel teda õlale vinnama ja krooksu välja püüdma meelitada.
Sealjuures ta üldse ei taha rahuneda, kui istuma jään. Kui oma padjad ja pleedid eest vinnan ning püsti tõusen, laps õlal, rahuneb ta kohe. Isegi guugeldasin, miks see nii on, ja see on mingi geneetiliselt kujunenud instinkt. Et kõndiv vanem saab beebit ohu eest päästa, aga istuv mitte, ja siis beebi on kõndiva vanema süles rahulikum.
Mehe õlal ja rinnal ka Iti rahuneb hästi. Mees on mind juba narrinud, et uus issikas kasvamas ning et mida küll issi teeb, mida emme ei tee... asi, mida ma oma ilmselt veel hapras hormonaalses seisus ei hinda. Ma saan ka lapse vait, kui ta õlale spattima võtan ja ringi jalutan, aga mul on ju vaja teda toita ka! Ja just toitmise ajal ta kurdab ja nutab.
Piima tuleb ka ikka nii palju välja, et terve pesunöör on alati Iti väikeseid kostüümikesi täis. Pesen pesu iga päev ja iga päev on pool pesu Iti tekitatud, ise kõige väiksem :D Aga Kauri ajast tean, et see on kõik normaalne ning õnneks laps võtab ilusti juurde ka. Kaalukõveras pidi täitsa eesrindlik olema, teistest ees, raporteerib mees, kes ta kaalusid mingile graafikule märgib.
Leidsin just Iti hällist beebipesa ääre alt hulga klotse ja puidust pusle tükke. Keegi anonüümne headsoovija on neid sinna toonud, et beebit lohutada...
See anonüümne Kaurike aga sööb nüüd, nagu ma avastasin, ka toorest kapsast. Istusin diivanil, taldrik kapsaga süles, toitsin last ja krõmpsutasin. Kaur vinnas oma särava näo üle minu taldriku ääre, võttis tüki kapsast, ütles viisakalt aitäh ja läks krõmpsutas ka. Tuli veel hiljem juurdegi võtma. Nüüd on üks toit juures, mida võib talle näiteks vahepalaks anda, sest me alati otsime talle õhtuse vahepala menüü jaoks ideid.
Ja minu eesmärk on alati olnud, et lapsed hakkaksid toorest köögivilja vahepalaks sööma. Kaur õnneks sööb tõesti peaaegu kõike, temaga on väga lihtne. Nädalavahetusel, kui käisime Keilas söömas, sõi ta ilusti näiteks toorsalatit ja peedisalatit ning viinereid vaatas pigem pika näoga :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar