Käisime sõbranna Heleniga, kes korraks Hispaaniast Eestisse oli käimas, Fotografiskas. Mees karjatas sel ajal lapsi ja läks nendega jalutama, aga tegi endale ka asja just Fotografiska juurde. Me olime juba piletid ostnud ja näitusesaali läinud, aga tulime siis padavai tagasi alla, et mees saaks Helenile ka üle värava uut beebit näidata. Helen last sülle keeldus võtmast, ilmselt kartuses ta katki teha. Aga tore oli pilte vaadata ja elust, unistustest, inspiratsioonist ja tehisintellektist jutustada.
Meie Itibuu on täna kaks kuud vana! Ta on meie väike päike. Ööuned lähevad järjest kenamaks: täna ei ärganud ta öösel ise üldsegi. Veerand kuus hommikul ma ise virgusin, vaatasin, et rinnad jälle väga täis, nii et läksin oma voodiriietega elutuppa, pesin hambad ja istusin diivanile unist Itit toitma. Iti ei teinud kääksugi ja mul endal oli tunne, et kasvõi tee endale juba tass kohvi selle mõnusa istumise juurde. Telekapuldi ja telefoni olen nüüd öiste toitmiste juures diivanile valmis võtmata jätnud ja pigem sinna sokutanud parasjagu lugemisel oleva romaani. Vaja juba viimane ära lõpetada, sest mul on terve nimekiri, mida raamatukogust järgmisena võtta tahan! Praegu on mul pooleli John Grishami "Sparring Partners", mis on päris põnev, aga dialoog on kehv ja kuiv. Olen seda alati tema romaanide juures tähele pannud, et sisuliin väga hea ja kaasatõmbav, aga inimeste omavahelised vestlused mittemidagiütlevad ja stiililiselt mitte sarmikad.
Äsja lõpetasin Stephenie Meyerilt "The Chemist", ja see oli väga põnev raamat! Pole midagi öelda, annet maailmu luua tal on. See raamat rääkis elu eest põgenevast ja end varjavast spioonist ning oli tõesti väga kaasahaaravalt kokku pandud. Tegelased olid värvikad, ainult samuti dialoog jättis soovida ning mõned lembelaused peategelaste vahel olid veidi ninakrimpsutamapanevad. Peategelane-mees väljendas ennast nagu mehed vaid naistekates teevad, mis ei ole kuigi eluline ja võtab raamatult usutavust vähemaks.
Aga mis mõnus reede täna on! Lapsed olid mõlemad täna oma parima käitumise juures. Iti spattis kogu hommikuse jalutusaja, nii et Kaur sai tubli tunni Stroomi ranna äärsetel mänguväljakutel tegutseda. Ma püüan temaga sel ajal hästi palju suhelda, et kasutada ära tema ärkvelolekuaega, mil Iti magab - neid aegu päevast on minimaalselt! Põhimõtteliselt ongi ainult see hommikune jalutuskäik ja tunnike siin-seal kodus ka. Ikka aga kipub mul mänguväljakul vahel telefon kätte siginema. Rüüpan oma kodust kaasavõetud termostassist kohvi - mees tellis mulle kärule topsihoidja, nii et nüüd on elu eriti mugav - ja suhtlen inimestega. Enamik vanemaid on samasugused :D Aga täna nägime mänguväljakutel pisikest tüdrukut, kes tundus Kaurist noorem, no nii pisi oli, aga rääkis palju. Kogu aeg oli tal "Ei taha! Ei taha, ei taha!" või "Okei!" Kui Kaur mängumajas ronis, ütles tüdruk talle käskivalt: "Maha!"
"Mida sa käsutad teisi," naeris ema. Ja vot tema rääkis selle väikese tüdrukuga niiii palju. Iga sammu kommenteeris ja rääkis hästi selgelt. Küsisin kadedalt, kui vana tüdruk on. Pidi siiski lausa kahene olema, aga naine temaga ei olnudki ema, vaid ema sõbranna. Aga ema ise pidi kirjanik olema.
Igatahes selle peale hakkasin Kauriga ise ka rohkem rääkima seal mänguväljakul. Seal on küll kindlasti seos olema: mida rohkem lapsega selles tähtsas eas rääkida, seda suuremaks ja kiiremini ta sõnavara kasvab. Kui muude oskustega on ehk hea rahulikult võtta ja last mitte treenida püüda, vaid lasta tal omas tempos roomama ja kõndima hakata, siis kõnelemisega olevat nii, et tasub ikka treenida. Ehk igapäevaselt palju-palju lapsega kõneleda, kasutada rikast keelt. Laulda laule jne. Et kui seal on hea vundament all, siis mõjutab see eluaegset sõnavara, tekstist arusaamist, ilmselt üleüldist intelligentsi ka.
Ja mul on ikka olnud silme ees kujutluspilt, et Kaur selleks vanuseks juba räägib tunduvalt rohkem. Praegu on tal mõned sõnad. Jällegi ei taha nagu lapsele liiga teha ootustega, aga samas kõnelemisega tõesti on nii, et mida varem, seda parem.
Mida ma tänase päeva jooksul tähele panin oma intensiivsemast suhtlusest Kauriga: ta oli rõõmus. Olgu muuga kuidas on, aga talle meeldis, et ema talle nii palju tähelepanu pööras.
Ja füüsiliselt on ta ikka osav. Näiteks see kahene tüdruk ei saanud ise liival paari sammugi üksi astuda, tahtis sülle. Trepist ei osanud üksi üles minna ja liumäest kartis alla lasta. Et lastel on eri küljed mingil hetkel tugevad. Selle tüdrukuga kaasas olnud naine julgustas teda näiteks liumäest alla laskma, "nagu poiss teeb".
Siis nägime Kauriga varest. Ta läks varest taga ajama, osutas tema peale ja tegi kraaksuvat häält. Et vähemalt loomade keelt ta juba räägib :D
Pärast kodus aga viskas Kaur mänguasja maha. "Mänguasi kukkus maha," ütlesin ma, ja Kaur kordas mulle järele: "Kukku." Küll mul oli hea meel! Iga uus sõna oma lapse suust on nagu maailmaime.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar