Meie väike Itipepu läheb järjest armsamaks. No ta kohe on sümpaatne laps! Nii palju suhtleb ja räägib omas keeles, vaatab armastavalt sulle silma ja naeratab. Eile, kui ta mulle jälle naeratas ja jutustas, endal tukk vahvalt püsti, tuli mul väike pisargi silma. Milline õnn!
Kaur aga hoolitseb õekese eest: kui Iti hällis õuejõudmist ootab ja nutab, siis Kaur läheb ja paneb talle muudkui lutti suhu. Sealjuures tuleb talle peale passida, sest elu on näidanud, et kui Iti seda lutti parajasti ei taha, võtab Kaur ja pistab selle lupsti hoopis endale suhu.
Samuti saab Itipepu iga päev vennalt sada korda pai ja musi. Natuke vähem oskab Iti hinnata, kui talle näpuga nina peale või silma torgatakse. Kaur tahab alati kõigi nägu katsuda. Täna mänguväljakul läks ta ühe väikese vene tüdruku juurde ja teretas teda ka ninakatsumise läbi, mis tüdrukule üldse ei meeldinud.
Emmele aga jäävad praegu enamasti löömised. Ma püüan mõistev olla, et tegu on lihtsalt faasiga ja et laps ei saa veel aru, see teeb teisele haiget. Samas ta teeb seda kahel põhjusel: siis, kui tahab tähelepanu ja siis, kui on millegi pärast vihane. Seega see viimane nagu ütleks küll, et ta saab aru, et löömine haiget teeb. Juhtub ka seda, et mul närv üles ütleb ja talle laksu vastu annan, aga pärast ikka mõtlen, et ei taha ju nii oma last kasvatada. Lisaks ei aita see üldse, pigem paneb teda rohkem lööma.
Kui Kauril peale lõunasööki käsi ja nägu pesen ja kuivatan, siis olen paar korda peale seda küsinud, kas emme saab kalli ka. Nüüd on Kaur hakanud mulle ise peale kätekuivatamist kalli tegema, mis on lõpmata armas...
Täna oli Itil kahe kuu peatse täitumise puhul perearstivisiit ka. Mehel oli tööl koosolek ja ta ei saanud seekord kaasa tulla. Mina siis sättisin end punkt poole üheteistkümneks perearstikeskusse, sest ühtelugu olen pidanud muidu perearsti ukse taga kauem ootama. Mõtlesin, kahe lapsega üksi ei kannata seda ootamist välja. Nii et sõitsin oma mitmikutekäruga liftist üles, minut peale jõudmist avas pereõde juba kabinetiukse ja saime seekord kohe sisse. Nihverdasin end kõige tankkäruga kabinetti ja ütlesin, et vanem laps on liiga energiline, et teda rihmadest vabastada ja käru fuajeesse jätta.
Iti kaal oli 5200 grammi, pikkus 58 - kõik täiesti ilusalt kasvukõveras. Iti ise oli leebe ja rahulik, naeratas pereõele ja mulle, lasi end täiesti illikukult kaaluda ja mõõta ja sõi ära pakutud rotavaktsiini, ajades ainult natuke selle peale piima üles.
"Kas ta on hiljuti söönud?" küsis pereõde. Ilmselt nad ajavad siis vaktsiini peale piima välja, kui just söönud on. Ütlesin, et jah, aga et mul oleks võimatu temaga välja tulla, kui ta söömata on. Ma poleks elusalt sinna perearsti juurde jõudnud...
Kaur jälgis asjade kulgu leebelt oma vankrist ja jõi vaikselt oma pudelist vett. Tema lubati pooleteise aasta visiidi asjus üle vaadata järgmisel kuul, ühes Iti kolmanda kuu visiidiga. Et poleks topeltkäimist.
*
Õhtul aga tulime Ikea sõidult, mina võtsin autost välja Kauri ja mees Iti koos turvatooliga.
"Me jõuame enne issit ja Itit üles," ütlesin Kaurile. Hõikasin neile veel: "So long, suckers!" ja hakkasin Kauriga maja tagant astuma, seletades talle käigu pealt, kuidas ta on mu kõige armsam poiss. Ümber majanurga keerates aga nägime juba issit ja Itit välisukse juures ootamas, kus nad küll ühegi füüsikaseaduse kohaselt olla ei tohtinuks.
"Kas te jooksite?" küsisin ma itsitama hakates.
"Mis teil nii kaua võttis?" küsis mees hingeldades ja hakkas ka naerma.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar