Ma olen viimasel ajal nii palju lugenud. Iti varahommikuse toitmise ajal loen alati Tony Robbinsi "Money. Master the Game" ja Kauri lõunaune ajal mingit põnevikku, mis mul parasjagu käsil on, või kolmapäeviti-neljapäeviti Ekspressi. Põnevik on siis nagu auhind endale ja kergem lugemine.
Just sain läbi väga hea põneviku "Our House". Kuulsin sellest Ekspressi arvustuse kaudu, nad olid seal vaadanud raamatu põhjal tehtud lühisarja. Arvustus oli paljulubav, mille peale panin aluseks olnud raamatu kohe endale nimekirja, mida järgmiseks raamatukogust hankida. Ja võtsin selle oma kuhjast kohe esimesena ette ka! Ja ma ei pidanud pettuma.
Raamatu idee on väga põnev ja ootamatu: naine jõuab ühel päeval paaripäevaselt minipuhkuselt oma koju, ilusasse majja Londoni heas piirkonnas, ja avastab, et sinna kolivad parasjagu sisse teised inimesed. Kõik naise mööbel, pere ja isiklikud asjad on kadunud ja uued omanikud väidavad, et tema ise koos mehega on maja neile müünud. Esialgu arvab ta, et on hulluks läinud, aga siis saabub karm tõde, et maja on tõepoolest maha müüdud ja see ei kuulu seaduslikult enam talle. Selgitust tuleb nõutada eksmehelt, ainult et eksmeest pole enam kuskilt leida...
Natuke oli mul raskusi uskumisega, et keegi saaks oma eksnaisele niimoodi teha. Mehe käitumine ei tundunud minu jaoks usutav, sellist alatust oli raske ette kujutada. Seda enam, et paaril on kaks väikest poega, kes ka niimoodi ju kodutuks jäävad. Aga raamatu edenedes hakkab välja kooruma rohkem taustalugu ja motivatsiooni, mis meest selliseks teoks tõukas. Temaga suhestuda ei suutnud ma sellegipoolest kuni lõpuni, kuid veidi aru saama hakkasin ikka rohkem.
Raamat oli nii põnev ja hästi üles ehitatud ja täpselt minu teetassike. Mulle meeldivad põnevikud, meeldivad just Londonis aset leidvad stsenaariumid (sobib ka New York), meeldib ebausaldusväärse jutustaja kasutamine. See on küll veidi alatu lugeja suhtes, haa, aga annab võimalusi põnevust ja ootamatuid pöördeid üles kerida. Eriti viimase kümne aastaga on esile kerkinud hästi palju sarnaseid ebausaldusväärset jutustajat oma stiilis kasutavaid põnevikke ja just see nähtus panigi mind hästi põnevikke armastama. Algas see kõik mul "Gone Girl'iga" ja raamatuga "The Girl on the Train", ja sellest ajast saadik alati otsin uut it-raamatut, millest kõik räägivad.
"Our House'i" raamatukaanel on lõigukesed arvustustest ning nii mitmedki neist lubasid ootamatuid käike ja eriti põnevat viimast lauset, mis kõike muudab! Oi kui raske mul oli selle peale mitte kohe viimast lauset ette ära lugeda, aga suutsin end seekord taltsutada. Mehele ka kurtsin, et no tahan ära lugeda, aga ta ka elas mulle kaasa, et pean lõpuni vastu. Ja kui hea meel mul pärast oli, et olin vastu pidanud. See pööre seal lõpus oli tõesti väga ootamatu ja südant murdev ja pani mind õhku ahmima. Veidi südametu autor küll, et sellist asja kokku kirjutas, aga noh...raamat tuli ka välja unustamatu. Kindlasti tahan veel Louise Candlishilt raamatuid lugeda, ta on nüüd mu permanentses nimekirjas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar