Meie pisikene Iti-Biti-Bam saab homme kolmekuuseks! Ostsin täna mustikatordi ja küünlad juba valmis, et homme hommikul talle kenasti laulda ja koos kooki süüa.
Iti on nii hea beebi. Nüüd magab ta öö läbi. Lõpetab viimase söögikorra üheksa paiku õhtul ja uuesti toidan teda hommikul poole seitsme paiku, kui me kõik tõuseme. Rinnad mul selle peale suurelt lekivad ja hommikuks on paras Pamela Andersoni partii ees, aga see on hind, mida ma olen nõus maksma. Kui tahaksin, võiksin hommikul kella viie paiku juba minna beebit toitma, et rindadele leevendust anda, aga... ma ei taha :D Kolin selle aja paiku tavaliselt suurest voodist elutuppa diivanile, sest Kaur ärkab nüüd tihti varahommikuti mingite tänavahäälte või ei-tea-mille peale ning hakkab nutma ja ta tuleb issi kaissu suurde voodisse võtta, et oleks lootustki veel kõigil edasi magada. Mina siis sinna voodisse enam ei mahu, kolin agab rahuga elutuppa ja tudun seal edasi. Vahel vaatan ka hälli ingellikult tuduva Iti peale ja mõtlen, et kas peaks ta juba võtma? Aga ei, palju mõnusam on minna ise ka tuttu.
Kaalu võtab Iti juurde ilusti ja on igati virk ja kraps. Enam ei kurda ta süües ega muidu ärkveloleku ajal eriti palju. Kui ta saab veel elutoas tegelustekile lesima ja ümbrust takseerima, on ta väga rahul. Seal võib ta pool tunnikest ka lesida ja mitte kurta. Sinna ma teda küll siis tõsta ei saa, kui Kaur ka lahti on, sest viimane läheb kohe Itiga tegelema. Heal päeval püüab musi ja kalli teha, halval päeval läheb lakse jagama. Aga kui Kaur on isaga väljas või sööb oma toolis, siis tõstan Iti kohe maha maailmaga tutvuma.
Päeval Iti teeb maksimaalselt pooletunniseid uinakuid. Ilmselt kogu uni saab öösel ära magatud ja päeval pole enam sellisteks asjadeks aega. On vaja säravate silmadega ringi vaadata ja emmele naeratada. Aga see on okei, hea ööuni on peamine.
Issi trikkide peale Iti naerab hästi armsasti, kõkutab lausa. Mind on tal aga alati hea meel näha, kohe tuleb naeratus näole. Kui me jalutame, siis tuleb võimalusel kõndida vastu päikest või otsida varjulisi kohti, et ei peaks vankrikatet lapsel ees hoidma, sest talle meeldib kogu aeg mulle otsa vaadata, siis on ta rahul ja vaikne.
Lutist ei huvitu see beebi eriti üldse. Ööune magab ta ilma selleta, tõstame rinnalt otse hälli ja seal siis magatakse mõnusalt nohisedes hommikuni. Vankris vurades, kui ta vahel kurdab, ma ikka pakun lutti, aga ta kipub seda kogu aeg välja lükkama. Nagu on näha, et ta ju võtaks, aga see libiseb suust välja. Panen vahel ta mütsi või varupluusi siis lutile toeks, et see kohe välja ei tuleks, aga eks ikka tuleb ning siis aina peatu ja kohenda jälle seda kaadervärki... Lihtsam on niisama sõita.
Arvestades, millise heameelega Iti päeval tunde minu rinnal veedab, siis ilmselt ise olen praegu temale luti eest. Eriti ööune-eelne toidukord on tundide pikkune, päeval võtan teda ise mingi aeg ära, sest muud elu on ka vaja elada. Mees on veendunud, et nii pikk toitmine on imelik ja ebavajalik. "Äkki ta saab kõhu täis esimese viie minutiga ja hiljem on lihtsalt emme läheduse otsimine?" küsis ta. Mõnes mõttes võib tal ju õigus olla. Kuid ma tunnen, et laps rinna otsas sööb ka, mitte ei maga vaid. Ta vaikselt tudub, siis sööb, siis tudub, siis sööb. Eile püüdsin teda juba peale kahtlaselt lühikest tunnist söögiaega ööunele tõsta, et okei siis...lasi rinnast lahti, ehk on tõesti seekord kõik? Aga ta ärkas hällis paari minuti pärast uuesti, hakkas nutma ja tuli uuesti rinnale tõsta ning vajas veel tükk aega plutitamist ka. Ehk kokku võttis see toidukord pärast kauem aega, kui oleks võtnud lihtsalt järjest toites.
Ja noh, söögu siis pikalt, kui tahab. Ma saan sel ajal telekat vaadata, raamatut lugeda, internetti läbi lugeda ja näksida. See aeg, rinnaga toitmise aeg on ju tegelikult kokku nii lühike osa elust. Plaanin toita max aastani.
Oi, mul on Iti vastu nii suur armastus. Tal on nii pehmed põsed ja armas issi nöbininakene, mida lõpp-hea musitada! Surusin teda enda vastu, kallistasin ja õhkasin mehele: "On ikka hea küll, kui inimesel on beebi."
"Sa tahaksid ühte veel, onju," muigas mees.
Ja osa minust tahaks küll. Mingil paralleelreaalsuse Anne-Mail ongi kolm last ja ta saab nendega väga hästi hakkama, aga... selle reaalsuse Anne-Mai on otsustanud siiski kahe lapse kasuks. Mees on ka sellises meeleseisundis, et praktiline meel ütleb, kaks on väga okei - ja tal on veel teismeline poeg varasemast kooselust ka olemas. Nii et tal on juba kolm. Aga kui mina tahaksin kolme, siis mees oleks nõus ja me teeks selle ära.
Kuid ma ei suuda loobuda meie kahe kooskäimistest, üritustest, koosveedetud ajast. Kahele lapsele on lihtsam leida hoidjat kui kolmele. Kahte last saab paremini kuhugi ära sokutada, kolme korraga on juba vähetõenäoline. Ja reisida kolmega on kindlasti megalt närvesööv ja ka kulukas.
Ja rahaline pool ka.
Nii et Itikene jääb meie pesamunaks.
See pesamuna muide pööras end esimest korda seljalt kõhule! Suur samm. Ise tegi ta seda seni veel üheainsa korra, edasi olen mina talle appi läinud ja temaga pööramist harjutanud.
Aga milline lihtne, puhas ja ilus õnn on hoida oma tütrekest süles ja rääkida talle ilusaid sõnu. Ja tema vaatab sulle otsa, naerab kelmikalt ja vastab oma beebikeeles. Kui muidu räägin ma lastega enamasti mina-vormis: "Tule minu juurde!", mitte "Tule emme juurde!", siis ühe lause puhul meeldib mulle alati kasutada tema-vormi: "Emme armastab sind!" Kordan seda lauset nii Itile ja Kaurile iga päev mitu korda, sest seda on lihtsalt nii ilus öelda. Ja nende reaktsiooni järgi tundub, et nad saavad täpselt aru, mida ma neile ütlen.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar