Rasked kolm päeva olid siin, Kaur nuttis väga palju. Nädalavahetuse mõlemal päeval käisid meil külalised ja oleks võinud kõik panna lapse seltskonnaväsimuse arvele, aga eile olime päev otsa vaid mina ja Kaur ning laps käitus nagu deemon.
Ta ei maganud eile päeval rohkem kui 2x30 minutit. Otsustades tema enda käitumise järgi, oli seda liiga vähe: ta nuttis ja hõõrus pidevalt silmi. Magama siiski rohkem ei jäänud. Nagu kiuste oli mehel eile õhtul palju tegemist: ta sebis korterisse uut pesumasinat ja ahju, nii et koju laekus alles veerand seitse. Senikaua nutsime lapsega koos. Minu meeleolule mõjus halvasti veel jätkuv tagumikuvalu, mis on nüüd jälle päevi kestnud. Nüüd hakkas see vasakult poolt varasema parema poole asemel. Valuvaigistid või geelid sinna kuigivõrd ei tundu mõjuvat, mina aga ei saa teha mitte midagi. Kõndida on valus, lonkan nagu vana mees. Midagi tõsta on valus - oi, tere, kaheksakilone beebi. Lamada on valus. Ainult istudes võib vahel leida enam-vähem mugava asendi...
Järgmine nädal on mul tasulise ortopeedi aeg, sest perearst, nagu ma arvasingi, oli suht-koht kasutu ja soovitas valuvaigistit võtta. Ma tahaks teada, mis selle asja põhjus on, et lahendada probleemi, mitte sümptomit. Röntgen mulle tehti ja see oli korras.
Ise arvan, et mingi selgroodisk pitsitab tagumikunärvi. Aga jumal, olgu, mis ta on, pliis lase sel ortopeedil põhjusele jälile jõuda ja mind aidata! Sünnitus ei olnud selle valu kõrval midagi.
Kui ma varsti abi ei saa, siis marsin emosse ja palun endale mingit valuvaigistavat süsti või midagi.
Igatahes eilse juurde tagasi minnes, kui mees lõpuks koju jõudis, tegin sääred nii, et sinist suitsu ka järgi ei jäänud. Mul oli vaja eemalduda, et säilitada oma vaimne tervis.
"Ehk võime kõik randa minna, kui tahad?" pakkus mees.
"Eiiii! Ma ei taha sellest beebist enam täna midagi teada," sisistasin. Läksin oma kunagisse lemmikkohvikusse väliterrassile ning pärast Sõpruse kinno vaatama indie-hõngulist filmi "Lagritsapitsa". Küll oli hea! Mul polnud juba ammu olnud kinos korralikku elamust, see film läks aga küll täitsa kümnesse. Väga stiilne ja armas ja naljakas oli.
See oli mul esimest korda Sõpruses käia ning tundub, et edaspidi kinokavasid kammides peaksin alati sinna ka uurima, kuna seal on teistsugune suunitlus, ei ole košmaarseid Hollywoodi kassahitte, vaid midagi huvitavamat.
Leidsin end filmi lõpupoole isegi taas lapsukest igatsemas. Mees oli ka õhtul kergendunud ilmega, et olin jälle rõõmus... ja noh, et tulin tagasi :D
Täna oli kardinaalselt parem päev, laps magas mitu mitmetunnist und ja oli nagu ära vahetatud. Siiski praegu on mees taas meie kolimisega seotud asju ajamas ja mina last ööunele panemas...panin ta sinna kolmveerand tundi tagasi ja ta vaid röögib, lõpetades selle vaid ajaks, kui mina tuppa lähen. Seda postitust trükkides pean vahetevahel käima rööki lõpetamas. Kogu aeg on vaja end kõhuli pöörata ja midagi uurida, kuigi olen voodi segajatest võimalikult paljaks teinud. Lisaks on tal nüüd vana lutt, mis sai talle hangitud esimesena ja mida ta kunagi ei hakanud tunnistama, sest see oli vale kujuga ja tuli liiga lihtsalt suust välja. Röök-röök... Aga kes viskas ise just oma õige luti kaugele-kaugele voodi taha? Kes, ma küsin?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar