Olen mitu ööd elutoas Netflixi vaadanud, sest magamiseks oli liiga valus. Mees võttis meie voodist pealismadratsi prooviks ära, aga tundub, et voodi ise on veelgi pehmem või miskit - igatahes kui Kaur õhtul unest ärkas, süüa küsis ning mina voodisse ronisin, et teda lamades toita, avastasin, et olen täiesti agoonias. Ma ei saanud isegi mitte selle kannika peal lamada, mis polnud ise valus! Ta tekitas metsikut ebamugavust isegi teisel küljel lamades. Andsin lapsele istudes süüa ja tundsin, kuidas mul silmadest suured lopsakad pisarad voolasid. Ma lihtsalt ei suutnud enam! Kaur tõstab süües vahetevahel pea ja otsib minuga pilkkontakti, nii tegi ta ka seekord, aga õnneks ise paanikasse ei sattunud. Lihtsalt natuke uurivalt vaatas mind ja sõi edasi... ma püüdsin ilme neutraalse hoida ja lihtsalt lasin pisaratel hääletult tulla.
Mees kõrval oli muidugi väga mures. "Nüüd aitab, hommikul lähme EMOsse," ütles ta, ja ma isegi ei vaielnud vastu. Hommikul siiski oli nii palju üle läinud, et me EMOsse ei hakanud minema, vaid kirjutasin perearstile, paludes kas tugevamaid valuvaigisteid või mingit süsti, ning lisaks vereanalüüsi, et põletikunäitajaid kindlaks teha.
Mingi võõra nimega rohu ma peale sain, mis peaks konkreetselt selgroo ja puusa piirkonnas valu ja põletikku alandama. Seda võib ainult ühe päevas võtta ning kuur on neliteist päeva. Praegu olen teist päeva võtnud, ei tunne just supervahet, aga natuke parem vist on. Usun, et kuna ta põletikku alandab, siis päev-päevalt teeb mul olemise paremaks. Analüüsid tulid kiirelt tagasi: muu veri kõik korras, aga põletikunäitajad natuke kõrged jah.
Hommikul vaatasin hoiatavalt meest ja ütlesin: "Muuseas, ma ei hakka surema." Teadsin täpselt, et seda ta parajasti mõtleb, silme eest käib läbi, kuidas ma ta lapsega üksi jätan :D Mees tunnistas üles, et oli öösel täpselt seda kujutlenud jah.
Et mitmendat päeva diivanil ööbin, mis on vist natuke kõvem meie voodist ja tundub natuke mugavam, siis pean öösel mitu korda komberdama magamistuppa last toitma. Mitu korda on olnud nii, et panen teleka kinni, sätin end täpselt paika kõige vähem haiget tegevasse asendisse, tulikuum kuumaveepudel vastu peput surutud, kui kuulen magamistoast lapse kutsungit. Vannun, haaran oma padjad ja teki ja lähen oma pisikese juurde. Olen ka nii jõudnud, et mees, kes magab lapsevoodi kõrval, isegi ei ärka kogu protseduuriks. Ema teravad lapsele välja rihitud kõrvad! Õnneks Kaur on mõistlik olnud, ärkab iga öö kaks korda, sööb kiirelt ja läbi une ning magab kohe edasi.
Aga jah, elame veel. Seda valu ei sooviks ma oma vihavaenlaselegi, kui ta mul olemas oleks. See on kõige hullem asi, mida ma elus läbi olen elanud ja jumal tänatud, et nüüd vähemalt mingi rohi mind aitamas on.
*
Kaurikene aga aina areneb. Ta on nii vahva! Ta võib pikalt üksi oma tekil (ja tegelikult lihtsalt põrandal, kuna tekilt laseb kohe jalga) toimetada, aga alati, kui ta pilk mind leiab või ma teda hüüan, tuleb talle näole õnnis naeratus. Ta on tõeline väike päike! Vahel istun köögilaua taga ja tunnen, kuidas keegi mind jalast haarab. Piilun laua alla, sealt vaatab vastu õnnelik Kaur, kes oma uurimisretkedega sinnamaani on jõudnud. Kui jalga mitte ära tõmmata, hakkab ta seda läbi soki ka hammustama :D
Täna hommikul mul läpakas laadis ning juhe jooksis mööda köögisaart ja -lauda. Korraga käis kolakas, pikendusjuhe kukkus köögisaare nurgast maha. Kaur uuris keskendunult juhet, mis nüüd põrandal oli. Ma lihtsalt ei tea, kuidas ta selle kätte sai, see oli nii kõrgel! Ta peab ennast ikka väga edukalt juba upitama...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar