Hädaolukord

Tahtsime juba randa minna, aga Kaur magas alles oma lõunaund. Kummardusin tema kohale ja ütlesin vaikselt: "Mjäu-mjäu-mjäu..."

Kaur avas plaksti silmad ja naeratas mulle. Tore laps, ei pahanda isegi enda äratamise peale. Kohe lendas kohale ka issi, haaras lapse voodist ning hakkas talle kõhule puristama ja muid naljakaid hääli tegema. Kaur siputas mähkimislaual ja heitis mulle vahetevahel vaimustunud pilgu, nagu: "Kas sa näed ka seda issit? Milline vaimustav inimene, eksju?"

Rannas oli lihtsalt sulnis. Pikakaril läheb nii kiiresti sügavaks, et kümme meetrit lähed ja juba saad ujuda. Vesi oli soe ja kerge-kerge laineke õõtsutas. Kui mees oli ära käinud, läksin mina veel kord. Ujumisriiete alt paistis nahavärvi kinesioteip, mille täna paigaldada lasin. Olin seda alati proovida tahtnud ja jumal siis saatis mulle pepu näol näidustuse.

Vaatame, kas tal efekti on. Hind on soolane - kakskümmend viis eurot - ja püsima peaks teip peal umbes neli päeva. Natuke ettevaatlikuks teeb, et minul näiteks üks teibiots juba kisub end lahti. Muidu seda teipi reitel eriti üldse tunda pole, ainult teatud asendites kisub mõnusalt.

*

Üks öö lugesin mina diivanil ja nautisin vaadet aknast Sõle tänavale. Mulle millegipärast see vaade meeldib ja eriti õhtuti-öösiti, selline suvine romantiline tunne tekib. Lärmakas on küll ka, see lärm on suhteliselt metsik. Mul polnud varem aimu, kui palju sireene meie hädaabiautod kasutavad. Nüüd märkan seda teravalt, eriti siis, kui samal ajal üritab pisike beebi suikuda. Seepärast me vähemalt lapse magamajäämise ajal eriti magamistoas akent lahti ei hoia, sest maru vali on. Mina aga kinnise aknaga ise magada ei saa, nagu umbses kotis oleks. Seega olen nii mõnegi öö veetnud elutoa diivanil, kus naudin valgust ja õhku. 

Eks peab laps lihtsalt automüraga harjuma, sest kinnise aknaga me magama jääda ei saa... Lõppeks vist hea ka, kui harjutame poisi igasuguse taustaheliga magama, endal hiljem mugav.

Aga minnes tagasi selle ühe öö juurde, loen mina rahulikult ühte põnevikku, kui äkki näen, kuidas diivani taha ronib suur ämblik. Kohe oli diivan minu jaoks rikutud. Ma olen ämblikke küll ajaga vähem pelgama hakanud, aga ma ei tea, see isend oli kuidagi eriti suur ja mul oli tunne, et ta võib mulle iga hetk külje alla ronida ja rünnata.

Ma oleksin võinud: 

minna mehe poja toa kušetile, sest poega pole parajasti meil

minna magamistuppa mehe kõrvale magama

ignoreerida loomakest ja lugeda edasi

või püüda ta ise millegi otsa ja lasta aknast välja.

Kahjuks oli ainus variant, mis mulle sel hetkel mõistlik tundus, minna meest äratama. Seisin ta voodi ees, vaatasin, kuidas ta armsalt magas, ja sosistasin: "Kallu? Kallu!"

Mees pilutas silmi.

"Elutoas on suur ämblik...Aja ta ära paluuuun..."

"Tõsiselt või?" küsis mees, aga tuli välja, et asi on tõsine jah. Läbi poolune komberdas ta elutuppa, aga keda enam kuskil näha polnud, oli ämblik. Mees ei olnud kuigi rõõmus ning polevat pärast enam tund aega und saanud. Mul oli järgmisel päeval piinlik, päevavalguses ei tundunud see enam üldse adekvaatne tegu. 

Jääb üle ainult tõsiselt rõõmustada, et mees on mind juba kaheksateist kuud välja kannatanud :D Täna on meil tähtpäev. Oleksime peale randa läinud deidile, aga mehe sõber tuli talle taas appi ja nad läksin eelmises korteris remonti tegema. Kuna tundub, et üürnik on leitud ja alustab augustis, on remont vaja kiiremas korras ära teha ning viimased meie asjad siia tuua ja pinnad ka üle käia.