August! Ilus kuu algus on olnud. Käisime Tartus Tartuffi filmifestivalil lausa kahel päeval järjest, sellal kui vanaema kodus Kaurikese ööund valvas. Hea vaheldus oli peale ja kehale. Mõlemad õhtud olid väga soojad, nii et vaevalt oli vaja poole 12 paiku pleed lõpuks ümber võtta. Jalas lahtised kingad... Ja kogu melu Tartus Raekoja platsil ja Emajõe ümbruses, lausa võrratu. Jalutasime reede öösel peale filmi ka natuke liikluseks suletud tänaval Emajõe kõrval, see oli täis inimesi ja elu ning öö oli nii-nii sume...
Pean vist Kaurikest rinnast võõrutama. Kahju on, kuid ta hambad on aina kasvanud. Kaks neid vaid on, kuid nad on nii-nii pikad ja teravad ning ta hammustab mind pea iga kord. Tegelikult juba see, kui ta nibu oma haardesse võtab, on valus. Lisaks küünistab ta nibu ala oma küünekestega, andes hagu juurde sellele maru ebamugavale tundele. Olen pidevalt temaga tõrelenud, et ei tohi emmet hammustada, ja rinna ära võtnud. See ei tundunud töötavat - algul ta ehmus ja hakkas nutma, hiljem juba silmitses mind kelmika pilguga ning nagu rõõmsalt, hoolimata sellest, et mu hääletoon oli tõsine-tõsine ning rinna võtsin ka ära.
Siis proovisin teistsugust nippi, mille kuskilt leidsin: et ei tee nagu väljagi, kui naksab, vaid võtan vaikselt rinna suust, sest küllap ta siis on söömisega lõpetanud. Mõned päevad see tundus mõikavat ja Kaur ei hammustanud enam, aga siis alustas taas. Ega see rinna ära võtmine ka valutult käi - kui hakkan oma sõrme sinna vahele panema, et vaakumit murda, siis ta nagu eriti vajutab lõuad nibu ümber kokku ning nibu libiseb välja vastu hambaid. Mitu korda on ta mind lausa veriseks näksanud.
Nädala algul sai mul kõrini ja mõtlesin, et nii ennast ohverdama jääda ma ei saa. Hakkab siis pudelit saama! Marssisin poodi ja ostsin esimese ettejuhtuva piimasegu. Siis Kaur tõmbas tagasi ja mitu päeva läks päris meeldivalt, nii et see segu jäi karpi ootele. Andsin ikka rinda edasi, sest piima mul jagub ja kui mul valus ei ole, siis pole mul mitte midagi rinnaga toitmise vastu. Anda oma lapsele absoluutselt tasuta ja pakendi- ning raiskamisvaba toitu, mis suurendab meie lähedust ning on talle parim toit maailmas - see on ju imeline.
Aga nüüd on hammustamine tagasi ning selleta ükski toitmiskord ei möödu ja täna tegin otsuse, et rinnast ta paraku ilma jääb. Oleksin meeleldi imetanud aastani, aga enda heaolu pean siiski esikohale seadma. Ma ei saa jääda pelgama iga toidukorda, last paaniliselt kullipilguga jälgima, nagu ma saaks midagi teha või jõuaks kuidagi valutult vahele, kui ta lõuad mu nibu ümber sulguma hakkavad. Tundsin juba, et see muudab mu suhet lapsega halvemuse poole.
Ja seda olin endale juba raseduse ajal lubanud, et kui on mingi häire või probleem rinnaga toitmisega, siis vabalt pakun lapsele pudelit. Et poleks mingit endapiinamist ja kõigest hingest punnitamist, vaid oleks õnnelik ema, siis tuleb õnnelik laps järgi.
Ja nüüd, kui Kaur on pea kaheksa kuud vana, on see hetk vist saabunud. Aga see pole üldse paha tulemus, toita teda kuus kuud eksklusiivselt rinnaga ja hiljem lisatoit+rind ning alates kaheksast kuust lisatoit+pudelipiim.
Arvan, et pole sellest hullu midagi ning lõppeks ka minu alateadlik pelg iga toidukorra ees...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar