Kaur muudkui kurtis ja läätas siin ning söögiajal aina pisardas oma riisi, liha ja avokaado juures. Mina eeldasin, et ta tahab magustoitu (mingit magusat puuviljapüreed), mida mina talle pigem ei serveeri, sest ta harjub maru ruttu magusaga ära ja ei taha enam eriti köögivilju.
Kaur sai tõrelda ja võeti söögitoolist ära ning tehti puhtaks, ning alles teda rinnale pannes vaatasin ma, et väsinud ju teine! Täna ärkasime kõik enne seitset, sest Kauril sai uni otsa, sellega koos nihkus kogu päevakava varasemaks, ning kell pool kaks oli Kaur parajasti üleval olnud kolm ja pool tundi ning tänu väljaskäigule vist väga väsinud. Nüüd, kus ta istub, käitub ta kärus hoopis teistmoodi, aina vaatab ringi, ühele ja teisele poole, ja imestab ja suhtleb võõrastega ning püüab põõsaid, kui me kuskilt piisavalt lähedalt mööda kärutame, mida ma tema meeleheaks muidugi teen. Seega saab ta palju rohkem sisendit kui varem ja väsib kiiremini. Nüüd hakkas mul natuke kahju, et olin väsinud poisiga tõrelenud, ta tõenäoliselt lihtsalt ei jaksanud tahket toitu süüa, vaid tahtis kohe rinnale ja tuttu. Viisin pisikese magamistuppa ja ta jäi rohkem ühtegi piiksu tegemata armsasti teki alla magama, lutt suus ja truu karu kõrval.
Ärkasime sombusesse ilma ning mul oli hea meel! Nüüd olen ma suve küllalt saanud, täiesti aitab ka. Ei saa keegi öelda, et sel aastal pole suve saanud, seda on nüüd olnud täie raha eest. Kui nüüd viimati laupäeval Saue hoovikohvikute päeval tuulasime ja ootamatult jälle nii-nii soojaks läks, siis tundsin, et mina enam ei suuda ega taha. Olin pannud natuke liiga soojalt riidesse ning higistasin nagu hoor kirikus. Ilmselt rasedus teeb ka päikese käes olemise raskemaks, ma otsisin ainult varju ning kulistasin vett. Ja iga natukese aja tagant tahtsin kuskile istuda.
Ja kui mõnus oli äsja jalutamas käia! Me tegime jälle pika ringi nagu talvel ja kevadel, kellelgi ei olnud palav ega paistnud päike näkku, keegi ei higistanud... sain lihtsalt jalutada nagu normaalne inimene ja nii hea oli. Nüüd hakkangi jälle pikemaid otsi tegema, enam ilmselt eriti Kauri kuhugi maha roomama ei pane, kui maapind külmemaks läheb. Las roomab kodus ning jalutamise ajal jalutame.
Ja kõnniteed olid juba täis kuldseid lehti ning õhus oli nendesamade lehtede lõhn. Ooh... ja kuu aja pärast saan juba kodus üles panna Halloweeni-kaunistused. Mul on need juba kotiga eelmisest aastast valmis. Laelampide külge tuleb igatahes küllaga ämblikuvõrke. Ja küünalde põletamise hooaeg on tulemas. Ma olen selleks nii valmis.
*
Mees kaisutas mind ja rääkis: "Sa oled armastatud. Sa oled hoitud. Minu silmatera..."
Kuna mina armastan kõrvadega, siis ilusamat asja olla ei saa, mida mulle öelda. Ma tundsin ennast nagu linnupoeg ema kaisus, mõnusalt ja turvaliselt. Mul on elus nii-nii vedanud, et ei tea, kuhu tänuküünal panna. Ja veelgi soojem tunne tabas mind, kui ükspäev läksime kõik koos trepist alla, mehel Kaur süles. Nägin, et mees peatas iga korruse juures oleva käsipuuposti juures, et Kaur saaks seda patsutada, sest Kauril on alati õhinal käsi väljas. Kas see väike tegelane ka teab, kui võrratu issi ta on endale skoorinud?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar