Kaurikene hakkas end ise põrandal istuma ajama, mis tähendab, et ta nüüd on omandanud istumisoskuse. See, kui ise hakkavad sellesse asendisse minema, alles tähendab, et nad oskavad istuda. Mingi toe vastas või söögitoolis võib poole aasta vanusest tšillida, aga see pole ikka see ega näita lapse oskust ning pole pikalt veel hea ka.
Ma polnud teda kunagi sellesse asendisse enne seadnud, ootasin ära, millal ise ajama hakkab. Kärus ka sõitis ta seepärast mul ikka pikali, vaid vahel panin toe taha, aga ainult natukeseks, et saaks ümberringi piiluda. Täna siis välja minnes nägin, et värskelt istuda oskav laps enam sugugi ei mallanud lesida. Panin käru seljatoe istuvasse asendisse, aga isegi sellest ei piisanud Kaurile, vaid ta istus ettepoole, ilma toeta, nagu tahtes demonstreerida, et ta ise saab. Vaatas sealt ühele poole, vaatas teisele poole, näris natuke käruääri ja minu käekoti sangasid. Varsti hakkas ta end juba käru servade najale seisma upitama. See oli ehmatav, sest varem ei olnud ta ühtegi sarnast liigutust isegi teinud. Nii kui uue oskuse õppis, hakkasid järgmisel päeval teised järgi tulema. Läksime poodi. Esialgu vaatasin, et armas laps, püüab puuviljaletist kiivisid haarata. Mida rohkem me poes ringi käisime, seda rohkem Kaur püüdis minuga kaasa ostelda. Saialeti ees ajas ta end taas käruserva najale püsti, upitas end lähima saiapakini ja hakkas seda närima. Ma nii ehmatasin! Üks asi on asjade puutumine, mis on naljakas ja armas, aga teine on kärust välja kukkumine. Sain aru, et see oli tal viimane kord selles beebide kärukookonis sõita. Õnneks teine, vanemate laste oma, meil juba ootab kodus. Seal on rihmad ja see on turvalisem.
Kaur muudkui pildus Rimis oma väga kõrisevat kõristit maha, viimane kord riiuli alla, nii et pidin seda põlvili otsima.
"No kuule, väike pahandus," ütlesin talle seda tagasi andes. "Lähme parem maksma."
Iseteeninduskassas asju läbi lööma hakates nägin, et Kaur tahtis ka väga osa võtta. Ta hakkas patsutama läbi löödud asjade alal kapsapead või kergitama kodujuustupotsikut, jällegi ise kärust juba pooleldi väljas. Sain aru, et teisiti me elusalt siit ei välju, kui pean oma asjad läbi lööma, laps süles. Sellal kui maksin, näkitses Kaur abivalmilt mu rahakotti.
Beebipoiss areneb! Ta just tõusis oma lõunaunest ja püüab mati peal käputama hakata, ainult kõht kukub ikka vastu maad. Lähen püüan talle midagi ette lugeda. Püüdmine on see sellepärast, et jutust ei tee ta välja, vaid püüab raamatut kätte saada ja närida ning kui sa ei anna, hakkab nördinult nutma. Ma lihtsalt ei saa aru, kuidas inimesed oma selles vanuses lastele ette loevad. Aga lähen proovin siiski.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar