Käisime eile Laulasmaal rannas. Ilm oli rannaskäiguks imeline - muuseas täna ka on täpselt selline võrratu ilm. Kuna oli väga palav ja päikeseline, meil on aga väike laps, parkisime end rannast veidi kaugemale mändide alla. Seal oli varjuline, aga seal oli päris palju sipelgaid. Siiski oli see parem kui palava päikese käes praadida ning sättisime end paika. Kõigepealt käisime ujumas mehe poeg ja mina, sel ajal mees vaatas last. Kaur oli veel üpris rahulik, oli oma kergkärus kinni ja sõi püreed. Kinni oli ta sellepärast, et viimaste rannaskäikude ajal on ta nii kiireks ja osavaks muutunud, et jõuab ükskõik kui suurte rannatekkide pealt kahe sekundiga liivani ning hakkab seda sööma. Mul poleks midagi selle vastu, kui ta liivas vaid mängiks, aga süüa seda tal kahjuks lubada ei saa, kõigi kahtlaste tükkide ja kividega, mis seal sees on ja kurku kinni võivad jääda. Nii et viimasel ajal kui üks meist ujub, siis teine hoiab väevõimuga last kinni, et ta liiva ei sööks, või siis hüpitab teda süles. Paremal juhul, kui oleme otse vee ääres, saab last hoidev vanem minna lapsega veepiirile suplema. Kaur jubedalt armastab merd ja hüpleb seal mõnuga jalgadega ning patsutab kätega.
Peale mind läks mehe poeg sup-lauatama ning utsitasin varsti ka meest ujuma minema, sest tema polnud veel saanud. Mida ma ei teadnud, oli, et ta ühineb pojaga sup-laua peal ega naase enne nende makstud tunni täitumist. See oli üks õudne tund. Kauril sai parajasti minu vahetuse alguseks kärus istumisest isu täis ning ta ihkas vabadust. Käisime puutüvede peal istumas ja mände imetlemas, püüdsin talle ette lugeda, andsin talle rinda, püüdsin teda kärus lamavas asendis magama panna, mis mõtte ta kohe kukele saatis. Ainus, mida ta tahtis, oli liiva süüa, ja maha pannes sekundiga seda ta tegema hakkas ka. Tõstsin ta kärmesti puusale ning ta puistas kättemaksuks oma pontsakatest pihkudest liiva mulle bikiinipluusi vahele.
Kõigele krooniks siputasid igal pool sipelgad, keda sai aina rohkem, mida kauem me seal olime. See ajas mind nii närvi. Oleksin võinud võtta lapse ja ümbruskonnas jalutada, aga kuhu asjad oleksid saanud? Neid kaasa võtta ma poleks jaksanud ja üksi jätta ei saanud. Aheldasin lapse taas kärusse ning püüdsin tekile istuda, ise vahetpidamata ranna poole kiigates, kas meest juba ei paista. Ei paistnud. Ma läksin aina tigedamaks ja tigedamaks, eriti kuna ma isegi istuda ei saanud, kuna sipelgad kiusasid. Lõpuks võtsin lapse sülle ja läksin kaugemale kiikede juurde, kust veel enam-vähem meie asju paista oli.
Siis saabusid lõpuks mees ja poeg. "Kallu!" hõikas mees asjade juurest ja vehkis käega. Teda ootas üks vihane herilane. Ma sulle teen kallut!
"Ma ei taha enam kunagi lapsega liivaranda minna," ütlesin ma lõpuks, kui olime enam-vähem ära leppinud. "Ainult siis, kui seal on muru. Muruga ma saan hakkama, seda ta võib katkuda ja süüa, jumala eest."
Või noh, kui teine lapsevanem ujub mõistliku, normaalse aja ja samal ajal ei näri kedagi sipelgad, siis saab ka hakkama. Ning olles vee ja asjade lähedal, saab samal ajal last ujutada, mis kõigile meeldib.
Täna aga ootame, millal mees töölt laekub, siis lähme natuke istume tema õe perega ja teeme eelmise korteri aias grilli. Äkki viimane grill sel aastal?
Mulle jubedalt meeldivad need palavad, kleepuvad ilmad ka, sest needki võivad olla selle hooaja viimased. Kolme nädala pärast on juba september ja siis enam suvekuuma loota ei ole, nii et naudime, kuni on!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar