Kaur kaheksa kuud

 

Iga elukuu täitudes teeme Kaurist jänesega pilti. Mulle meeldis just see nutunäoga pilt, sest näitab reaalselt elu lapsega

Issi meelitas banaaniga ja tuju läks kohe paremaks

Palun selgita, emme, miks ma ei või su Ekspressi ribadeks rebida? Väga oleks vaja...

Läksin pesu nöörile panema ning tagasi tulles leidsin lapse küpsetuspaberit mekkimas. No oli mingi ääreke sahtli serva vahelt paistnud, see leiti kohe üles

Meie Kaur on täna kaheksakuune!

Kaur areneb mühinal, ütleb silpe, eriti unest tõustes muudkui seletab endamisi: Pah-pah-pah! Täna hommikul kell 6 kuulsime ka mehega, kuidas keegi võrevoodis asjalikult hakkas seletama. Mingit häda tal polnud, vaikselt toimetas ja mõnusa häälega rääkis seal oma unemürajänesega.

Eile öösel ärkas ta kaks korda: ühe korra veerand kolme paiku, mil sai rinda ja uinus taas, ja teine kord kell kuus, mis on tegelikult juba hommik ja ehk ei lähegi öise ärkamise alla kirja, ainult et meie mehega tahtsime edasi spattida, seega laps sai jälle rinda ja nõustus ka veel paar tunnikest magama. 

Mingit läätamist ega karjumist seekord öösel polnud ja mina tundsin end igatahes hästi välja puhanuna.

Kauril oli eile perearsti ülevaatus ka. Kaal 8400 (natuke alla keskmise), pikkus 74 (natuke üle keskmise). Kõik normi piires. Vaktsiini ta seekord ei saanud, järgmine sutsakas on kümnenda elukuu visiidi ajal. 

Mina rääkisin oma emale õhtul telefonis, et pereõde ei küsinud üldse lapse arengu kohta, et kas ta roomab, kas ta seda või teist õigesti hoiab vms. Kuigi perearst peaks sellistel arenguetappidel valvsalt silma peal hoidma, mitte vaid mõõtma-kaaluma.

"Küsis küll," ütles mees, kes oli ka seekord kaasas olnud.

"Ei küsinud!"

"Küsis küll, ja mina vastasin, et roomab, ja ta oli öelnud, et väga hea. Sa ei pannud tähele, sul oli parajasti pahur tuju."

Ma vist olin natuke omas maailmas ja vihane, et pereõde oli mu märkusele, et laps rinda hammustab, vastanud enam-vähem, et saa üle, mis sinna teha. Aga noh, seda kõike kuuldes hakkas mul küll veits loll tunne. Inimene teeb ausalt oma tööd, mina lihtsalt ei pane tähele, ning nii sünnibki uus narratiiv...

Isu on Kauril väga hea ja enam-vähem kõik, mis pakutakse, läheb ilusti sisse ka. Ma vahepeal vaatasin, et ta sööb imelikult suuri koguseid, ja palusin mehel talle veidi vähem süüa anda, sest meie andsime juba ammu 3 korda päevas mitmekäigulisi eineid, aga kuskilt sain kuulda, et teised annavad selles vanuses lapsele rangelt kaks korda päevas ja paari lusikatäie kaupa.

Aga samas, selle toitmisega on nii, et las igaüks teeb enda moodi. Kui tal kaal veel veidi kõrgemgi võiks olla, no las ta siis sööb, palju sisse läheb. Kõike-kõike sööb, selles mõttes on temaga lihtne. Vaaritasin eile kokku makaronisalati ja täna lõunal seda süües mõtlesin, et pakuks siis Kaurile ka. Ehkki salatis on majonees ja sool, aga yolo ju tegelt. Need kogused on nii väiksed. Kaur sõigi päris hea isuga. Algul natuke mõtles ja mälus aeglasemalt, sest nii tugeva maitsega toit oli talle ilmselt uus. Aga siis sai hoo sisse ja muudkui ajas suud lahti.

Roomab Kaurike igale poole, kuhu mahub, ja kuhu ei mahu ka. Pole harvad hetked, kui ta tooli alla kinni jääb või roomab mulle tualeti poole järele. Tahan mina siis tualetist väljuda, on uks Kauri poolt kinni kiilutud ning me kumbki ei saa ei edasi ega tagasi. Hakka või lahtise uksega WC's käima... kuid otse WC vastas on meil välisuks ning see oleks kummaline, kui mees just siis juhtuks koju astuma.

Eriti kiiresti leiab Kaur üles igasugused lambijuhtmed, USB-otsad, kõik-kõik, mida ta ei tohi närida, aga tahaks närida. Tuli on tal takus ka siis, kui on äsja söömise lõpetanud. Võtan ta toolist, peseme puhtaks ta käed ja silmnäo ning panen ta põrandale mängima. Kui ma kohe samal hetkel ei tee puhtaks ka põrandat tooli all, saabub sekunditega sinna pisike koristusmeeskond Kauri isikus ning hakkab põrandalt toitu mekkima. Söömise ajal visati maha, nüüd korraga on suurim gurmee. Nii pean ma teda veel kord pesema, enne kui kiiresti põranda puhtaks teen.

Kaur on rõõmus laps, võõraid tervitab alati naeratusega ning omasid seda enam. Kui ta on issiga ja mina kuskilt tulen, oi seda naeratust! Kuid hea on see, et ta ei võõrista ning on meelsasti kõigi süles. Pole veel emme sülle küsinud ega võõra süle pärast nutma hakanud.

Väga tahaks Kaur käputama hakata. Muudkui ajab end õigesse asendisse, kõigub käte ja jalgade peal naljakasti, aga edasi liikuda tahtes siiski kukub kõhuli tagasi. No las pusib, küll teda varsti ka edu saadab. Rinnalihased igatahes tugevnevad, muudkui ajab end kõrgele-kõrgele käte peale üles ja takseerib maailma.

Väga meeldiv on ka see, et ta võib pikalt üksi põrandal mängida. Ma lasen tal ka, ei lähe ise lõbustama, kui ta just virilaks ei muutu ega midagi taha. Las uurib maailma.

Selline see meie eluke on kaheksakuuse poisiga. Selle postituse kirjutamise ajal on mul juba mitu katkestust olnud: alustasin, kui ta lõunaund tudus, siis aga ärkas karjatusega, ilmsesti oli palav - täna on väga soe ilm ning tal oli lausa pea märg. Võtsin tal pluusi ära ning enda rinnale, mis tegi olemise tahedamaks. Siis panin ta põrandale mängima ning toksisin ise siin edasi, mille katkestas varsti kaka, mille Kaur rõõmsa näoga tegi. Käisime peput pesemas ja nüüd toimetab ta edasi ning peksab vahetevahel pead vastu lauda. Mina vaatan kõrvalt, kui nuttu ei järgne, siis polnud hullu ja lohutama pole vaja minna.