Ma eile veel mõtlesin, et kuna Kauril kahe päeva sees oli täitsa mitu arenguhüpet ja ta ka diivanil rinnaga toites kahe rinna vahel end prostalt istuma sättis... Et noh, äkki paneb hullu ja tuleb veel samal päeval käputamine ka ära. Ja tuligi! Kaur mauhti hakkas arenema ega saanud enam pidama.
Mina lesisin Kauriga tema tekil ja ootasin, millal mees juba koju jõuab. Kell oli pool kuus ja ma olin nii väsinud, nagu on näiteks rasedad naised raseduse alguses, ning tahtsin väga, et keegi tuleks ja üle võtaks. Kaur nägi mind enda kõrval pikali, naeratas laialt ja hakkas häälitsedes minu poole roomama. Koristasin oma juuksed kähku eest ära, aga Kaur ei sihtinudki neid, vaid minu nägu: ta tahtis mulle musi teha. Appi kui armas! Ta tuli oma suure lahtise suuga ja ilastas mu põse korralikult täis. "Appiii!" hüüdsin nõrgalt, aga kedagi polnud mind päästmas. Kaur naeris laginal ja muudkui musitas mind. Karma lööb täiega, sest mina musitan teda sada korda päevas.
Kauril on ka armas komme tekkinud peeglist ennast nähes endale musi anda. Jube nunnu! Lehitsesime sealsamas tekil mingi sõbra käest saadud riidest beebiraamatut, mille viimasel lehel oli peeglike. Kaur muudkui musitas ja musitas seda peeglikest, sest sealt paistis ju nii nunnu väike poiss.
Mürinal tuli mees koju ja mina heitsin raugelt diivanile, sellal kui mees hakkas lapsega mürama. Kõigepealt aeti laps naerma, nii et ta kõõksus. Issi ilmete ja müramise vastu ei saa miski! Siis hakkas mees mu päevast juttu kuulates last treenima, et äkki tõesti saab ta täna ka käputamise kätte. Seletas lapsele, et jalg ja käsi käivad vot nii kokku, ning kõndis natuke ise neljakäpukil ette. No kuidas sa muidu õpid kui eeskuju pealt :D Kaur proovis järgi ja väidetavalt paari sammu võrra juba liikus nii edasi.
Siis läksime eelmise korteri aeda natuke õunu korjama ja mädanenud õunu kokku koguma ning ma panin raske poisi muru peale. Muru oli eilsest vihmasajust küll natuke niiske, aga polnud midagi teha, kanda ma teda samal ajal õunu korjates ei jaksa ning vankrist sajab ta üksi jättes välja. Kaur hakkas padavai sellel natuke niiskel murul käputama, liikudes aeglaselt, aga kindlalt neljakäpukil edasi. Murul on põrandast parem harjutada, sest ei ole libe ning kukkumine pole valus. Juhhei! Meie pisikene poiss on nii osav! Meie ergutamise ja plaksutamise saatel rühkis Kaur edasi.
Oi kui õnnelik ma olen, et Kaur nii ilusti areneb. Samal ajal, kui siin seda kirjutan, rühib ta põrandal edasi. Talle meeldib diivanilaua alumisele astmele käed panna ja siis sinna najale tõusta, kuni pea puutub vastu laua ülemist äärt ning enam edasi ei saa. Ei saa edasi, ei saa tagasi. Siis tuleb peale natukest kurtmist emme appi ja päästab kurja laua käest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar