Minu kõhus elab juba kaheksa nädalat väike tegelane, kes samuti tahab meie perega liituda. Minu arvutuste järgi peaks see väike tegelane meie perega liituma aprilli alguses.
Tore tunne on. Ma olin nii elevil, kui positiivse rasedustesti tegin. Natuke aega ei öelnud ma kohe üldse mitte kellelegi, vaid kõndisin ringi, väike saladus mõtetes (ja kõhus). Mehele rääkisin õhtul, kui ta koju jõudis, ja koos rõõmustasime.
See väike tegelane oli seekord lausa planeeritud. Ootasime, millal mul peale sünnitust päevad taastuvad, ja olin lausa elevil, kui need hakkasid - reaktsioon, mida ma varasemast elust selle sündmuse peale küll ei mäleta. Vaid ühed päevad mul jõudsidki olla, siis jäid need juba uuesti ära, sest keegi seadis end kõhtu sisse.
Praegu olen peamiselt kogu aeg päris väsinud. Hommikud algavad iiveldusega, mis pole küll midagi hullu, sest pole kordagi olnud vajadust oksendada, aga igatahes tuleb siis kiiresti midagi hamba alla leida, sest see on ainus viis, kuidas iiveldus taanduma hakkab... mis sest, et üldse isu ei ole. Ka Kauriga tegeleda tundub hommikuti tegeleda viimastel nädalatel päris raske ja mõnikord on mees abiks ning toidab teda ise enne tööleminekut. Mina tahaks hea meelega päeva alustada küliti diivanil. Samas olen tähele pannud, et muu selle uimasuse ja kahtlase enesetunde vastu ei aita, kui vaikselt toimetama hakkamine. Köök korda, pesu nöörile... tegutsedes läheb märkamatult paremaks, liikumine tekitab energiat.
Aga see kõik on täiesti normaalne, eriti väsimus nendel algusenädalatel. Keha koob enda sees valmis täiesti uut elu, koos kõigega, mida selle omanikul tarvis läheb, ja samal ajal üritab normaalselt käigus hoida minu protsesse. Minu keha toodab praegu veel ka Kaurile piima, nii et on lausa kolmel viisil asjalik ja tegus. Praegu polegi muud kui püüda enda vastu hästi armastav olla ja palju puhata.
Ma ei mäleta, kas mul Kauri oodates ka selline iiveldus ja väsimus oli, aga vist midagi siiski oli, sest on meelest, et üks hommik tööle sõites oli mul sellest kõigest nii kõrini, et kurtsin Tiinale pisarsilmi, ma ei tahagi üleüldse rase olla! Aga see tunne läks kiiresti üle.
Siis käisin tööl ja eks see sundis kohe hommikul triksis-traksis olema ja arvatavasti hoidis nö joone peal.
Enam ei suuda ma juba mitu nädalat juua kohvi, beebi lihtsalt pole sellisest jamast huvitatud. (Kauri ajal ka oksendasin üksainus kord ja see oli peale kohvi joomist.) Mina igatsen kohvi küll, aga ilmselt seda traditsiooni ja toimingut, mis sellega kaasas käis, mitte maitset. Samuti on mu isud mõnevõrra muutunud ja meil läheb järjest külmkapis asju halvaks, mida tavaliselt eriti ei juhtu - ma olen väga raiskamise vastane ja ostan täpselt tarbimise järgi. Nüüd lendasid meil lühikese ajaga prügikasti kaks pakki hapukurki, hallitusjuust, camembert' juust (armastan juustusid väga, aga nüüd korraga ei suutnud neile erilistele juustudele mõelda ka enam), mitu poolikut purki ube, kartuli-porgandi-maguskartulipüree (miks see nii vastikult magus on? Öäk! oli korraga).
Nii et kahju on, aga muudkui läheb asju pahaks, mida ma praegu süüa ei suuda. Peamiselt on suur isu puuviljade järele ja hoian puuviljakaussi kogu aeg täidetuna, et see iga päev uuesti tühjaks süüa. Samuti tahan väga avokaadosid... ja kartulikrõpse.
Nii et meie Kauri-beebist saab kevadel juba suur vend!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar