Head uudised

Käisime Kauriga eile läbi meie vanast korterist, kus pidi õhtul veel kaks vaatamist olema. Viisin sinna korteri jaoks mõeldud uue rösteri ja ühtlasi vaatasin kriitilise pilguga üle, miks ta ikka veel üürilist pole leidnud. Ilmselt on üks tegur hind, mis suht soolane. Kuna meil on maakler, siis tema tahab oma tasu, mis pole lihtsalt kuuüür, vaid kuuüür pluss käibemaks (kavalad trikid neil) pluss üürnikul vaja välja käia veel esimese kuu üür pluss tagatisraha. See on kokku suur summa. 

Samas on mul tunne, et jätsime sinna ka siiski liiga palju kola. Inimesed ei taha kellegi teiste asju täis üürikat, nad tahavad seda ise sisse seada. Tegin kaks korda tühjemaks majapidamisruumi, mille võlu ei pääsenud üldse esile, sest olime sinna jätnud nii palju koristustarbeid, mida me ise ei kasuta. Võtsin teisest magamistoast ära päevateki, mis jälle oli omaniku maitse, aga mitte tingimata tulevase üürniku oma. Voodil oli nagunii tuliuus kattemadrats, mis jättis ise palju puhtama ja ilusama mulje. 

Köögisahtleid harvendasin ka ning ühe vana panni viskasin ära. Mees oli sinna ostnud nagunii tuliuue panni ka, miks seda vana kola veel hoida?

Sellal kui mina toimetasin, uudistas Kaur kenasti põrandal ja andis oma osa seda täis ilastades. Mõtlesin, kas ta ehk tunneb ära, et eelmine kodu, aga jõudsin otsusele, et pigem mitte. Viie nädala tagune aeg nii väikese lapse peas vast siiski ei kinnistu. Tema kodu on nüüd see üürikorter, kus me elame.

Läksin asju käru alla ja prügikasti viima ning kuulsin juba õuest, et Kaur nuttis. Korteris tagasi ma teda ei näinud, aga nuttu kuulsin. Kaur, kus sa oled?? Lõpuks nägin teda nurga taga riilis, kuhu ta oli kinni jäänud:

Minu armas väike totulotu

Etteruttavalt, saame korteri vist lõpuks üüritud! See on väga hea uudis, sest varsti saab tal tühjalt seistud poolteist kuud, mis paneb meile märgatava rahalise pinge. Pangalaen jookseb ja kommunaalid vaja maksta kahes kohas.

Ilmselt sai kaalukeeleks mitte minu ümberkorraldused, vaid see, et läksime Rendin platvormi teed, mille kasutamisel üürilisel ei tule maksta tagatisraha, mis peaks meile ise võimalike makseraskuste puhul vahe tasuma. See on hea argument üürniku jaoks.

Kauri vankri teine ülemine osa osutus kasutamiskõlbmatuks, sest rihmad on täiesti katki. Tänks, sõber, kes meile selle komplekti müüs. Ilma rihmadeta on see absoluutselt ohtlik ja võimatu kasutusele võtta. Mees jahtis mitu päeva, kes selle korda teeks, lõpuks leidis ühe koha. Seni sõidab Kaur ringi ikka vanas kookonis; sellest hetkest, kui ise istuma õppis, mitte enam hetkegi "normaalselt", vaid tembutab ringi. Temas tundub olevat nüüd palju suurem huvi ümbritseva vastu. Muudkui istub otse vankri eesosas, hoiab kinni ühest või teisest äärest, vahetevahel näkitseb minu käekoti rihmu, mis talle sealt hästi kätte hakkavad, ja vaatab autosid ja ilma. Huvitavamatele möödujatele vaatab ta otse suu sisse ja naeratab. Poes juba tuli üks naine temaga rääkima ja kiitis, kui armas ta on. Meie väike südametevõitja!

They see me rollin...they hatin

Nii põnev maailm