Eelmisel nädalal mõtlesin, et käiks vaataks midagi naljakat. Tallinnas käis parasjagu komöödiafestival (jumal õnnistagu Tallinnat ja kõige rohkust, mis siin valitseb). Üritusi oli palju, osad välja müüdud, osad saadaval, ja mina võtsin pileti improvisatsiooniteatri etendusele Tallinna Kammerteatris. Järjekordselt üks pisike-väike teater Kalamajas, nagu Teoteatergi.
Improkomöödiat pole ma varem näinud. Ma tean küll, mida see tähendab, ja et selle esimene reegel on: tuleb kõigega nõus olla, mis su kaaslane laval ette paneb. Ütled jah ja lähed mänguga kaasa, ja palju häid asju võib sündida.
(Tegelikult tuleb mulle meelde, et keskkoolis meile tehti kunagi kogunemine ja tutvustati improkomöödiat, aga sellest šõust ei mäleta ma muud kui et keegi laval kasutas sõna "klubi" sisseütlevas käändes vormi "kluppi", mis mulle niimoodi meeldima hakkas, et seda siiamaani ka ise kasutan.)
Aga mul oli tunne, et selline etendus võib olla nii naljakas kui ka kohutavalt piinlik. Publiku jaoks. Oleneb, kuidas läheb. Aga võtame riske, eksju :D Kui nemad laval saavad kõigi nende inimeste ette astuda, ilma et neil oleks aimugi, mida järgmine hetk ütlema hakkavad, siis mina saan vähemasti publikus istumisega hakkama.
Esimene asi, mida ma Kammerteatrisse astudes nägin, oli üks tüdruk, kes mulle kevadel esmaabi õpetas, ja keda ma olin juhuslikult näinud samal hommikul Reval Cafes hommikust süües. Mul oli juba hommikul imelik teda näha, sest mulle tuli insta meelde üks unenägu, mida ma temast kevadel nägin ja millest ma praegu lähemalt rääkima ei hakka. Aga kõik oli okei, sest tema mind ära ei tundnud.
Ikkagi on kummaline Tallinna eri osades sama inimest ühe päeva jooksul kaks korda näha.
Etendus ise oli kolme trupi esinemised. Esimene trupp tõmbas rahva käima. Ma paneks siia nende nime ka, aga jumala eest ei mäleta mitte ühegi trupi nime. Aga esimesed olid tõesti head. Kõik, mida nad tegid, oli nii lühike. Ja ma ütlen, et sketši lühidus osutus sellise naljavormi puhul väga suureks plussiks. Mitte miski ei jõua rappa joosta, on võimalus kohe ja praegu paar tabavat nalja teha ning kõik naeravad. Nad mõtlesid ka kohapeal räppe ja laule välja - meie etteantud sõnadest. Ma karjusin kohe "karu" ning võite arvata, et karu ka ühe räpi sisse sattus.
Teises trupis oli kaks noormeest ja nemad tegid ühe pika sketši. See polnud halb. Aga natuke venis siiski. Neil oli täiesti olemas oskus tühjast õhust häid nalju välja võluda.
Aga siis tuli kolmas trupp ning ma pean ütlema, et nemad olid siis selle õhtu piinlik osa. Neid oli neli tükki, mida võib-olla liiga palju - või ma ei tea, miks kogu lugu kähku koost ära vajus ja üldse naljakas ei olnud. Nad tegid aeg-ajalt loo sisse pause ning küsisid publikult soovitusi, kuidas tegelaste teele takistusi ette veeretada, et põnev oleks. Aga ma leidsin end soovimas, et nad oleksid selle õnnetu sketši eksprompt hüljanud ning palunud soovitusi täiesti uueks.
Igatahes venis see lugu nii kohutavalt, et selle lõppedes põgenesin ma kergendusega.
Kuid kaks kolmest ei ole sugugi halb tulemus ning sealjuures saan ma täiesti aru, kui raske on sellist komöödiavormi läbi viia. Respekt igal juhul kõigi vastu, kes sellega üldse tegeleda julgevad.
Ja järgmine kord lähen vist uuesti :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar