Üks naine mu töö juurest on mulle juba tükimat aega suvikõrvitsaid toonud, sest tal on neid see suvi ootamatult palju võrsunud. Need on kõik ilusad ja suured, suuremad kui mu tulevik. Keegi teine nende vastu huvi ei tunne, sest nad ei oska neid kuidagi söögiks valmistada. Mina, vastupidi, tean täpselt, mida sellise suurepärase suvikõrvitsaga teha. Sa pesed ta ära ja lõikad õhukesteks sektoriteks, paneerid ohtralt soola, pipra ja tilliga maitsestatud munasegus ning praed ära. Ja niimoodi sa neid sööd. Eriti hea, kui on hummust ja hapukoort, mille sisse oma suvikõrvitsat kasta, aga see pole väga vajalik, sest taevalikult maitseb ta nagunii.
See on mu toidusedel olnud suurema osa suvest.
Eile hakkasin mõtlema, nagu iga inimene, kellele tehtud teened tal olemise ebamugavaks muudavad, et õieti võiks ju U-le suvikõrvitsate eest ühe šokolaadi kinkida. Kui ma parajasti šokolaadi peale väikest kirjakest kleepisin, küsis R, teine töökaaslane, mida ma teen.
"Jätan U-le šokolaadi, sest ma tahan teda ära võrgutada," seletasin ma.
"Kas sa parem mind ei taha võrgutada?" küsis ta.
"Seda ei ole mul vaja teha," vastasin ma rahulikult. See töö on juba jumala kogemata ära tehtud. Samal hommikul oli R mulle teatanud, et ma olen hull, aga ikkagi meeldin talle kuratlikult.
"Ma tean," ütlesin ma, ja ta tegi kähku minekut. Ma jäin mõtisklema, kui vahvalt ta seda väljendanud oli - "kuratlikult" - sest mul on nõrkus, kui inimesed kuidagi teistmoodi ja poeetiliselt räägivad.
Samas ei ole mul tema pärast muret, sest see flirt on kerge ja naljakas, mitte tõmban-oma-veenid-läbi-kui-sa-mind-ei-taha situatsioon.
Mina ise olen alati nii traagiline, kui kellessegi armunud olen. Nagu ma praegu olen. It's a fucking nightmare and a half.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar