Jeeeeeeei, keegi on jälle Internetis! Lõpuks! Vana sõber... Nii palju oleks kirjutada, et ma parema meelega hoopis joonistan.
Põhipoint on selles, et Inglismaal on meeletult palju koeri. Nii palju! Igaühel ja tema vennal ka on koer ning pooled neist on lahti ja kõik on väga sõbralikud. Ma hakkan tasapisi oma koertehirmust üle saama.
Veel üks põhipoint on selles, et ma ei saa siin isegi oma uue "pere" liikmete initsiaale kasutada: kõikide nimed hakkavad A-tähega. Ma mõtlen, kõikide. Ma isegi küsisin, kas sellega on mingi värk, aga pereema vastas, see olevat lihtsalt nii juhtunud. Minu nimi on muidugi hääldamatu ning millegipärast kutsuvad nad mind Annaks. Ma vihkan seda nime. See on meeletult levinud ja väga igav nimi. Nüüd pean ise seda kandma... Paras mulle! Ma vihkasin varem nime Annie ka, ja kartsin, et nad hakkavad mind hoopis nii kutsuma, aga ei hakanud, sest see on tüdruku hüüdnimi ja mis liig, see liig. Nüüd ma seda enam ei vihka, sest olen harjunud tüdrukut pidevalt nii kutsuma.
Mirjam ööbis eile minu juures ja täna näitasin talle natuke linna(kest), enne kui ta oma bussi ja siis lennuki peale läks. Ta on lõppude lõpuks ikka alati teises riigis kui mina. Aga need laupäevad ja pühapäevad, mis me Londonis veetsime, olid väga mõnusad! Londoni kohta niipalju, et see meeldib mulle! Nagu VÄGA! See on minu arvates ideaalne turistitamise ja linnaga tutvumise viis: pole kuhugi kiiret, pole mingit giidi ega turistigruppi ega nimekirja kohtadest, kus peab jõudma ära käia... Lihtsalt liigud omas tempos ja lihtsalt sinna, kuhu tahad, vahepeal käid jala ja vahepeal sõidad nende lahedate kahekordsete bussidega ja muudad sihtkohta, kui tahad, ja sööd pargis, ja ilm on suvine...
Lapsed vaatasid meid täna hommikul ülestõstetud kulmudega, kui me omavahel eesti keeles rääkisime. "Mida te räägite, mida te räägite, ja miks te selles keeles räägite??"
"Ma räägin teid taga," ütlesin ma. "Suurepärane võimalus, sest te ei saa midagi aru."
Selle peale hakkasid nad küsima, mis on see ja teine asi "in that funky language of yours". Naljakas! Peamiselt tahtsid nad muidugi teada ebaviisakaid sõnu, millega üksteist kutsuda, aga midagi muud jäi ka külge: kui ma tüdrukut pärastlõunal koolist käisin toomas, siis tervitas ta mind valjusti eestikeelse "tere"-ga! Kõlas rohkem nagu "teda", aga mõte loeb.
Eile käisime Minniga minu linna ainsas ööklubis. Pereema oli mulle teada andnud, et see on esmaspäeviti lahti, ja oligi! Ja mitte lihtsalt lahti, vaid inimestest tulvil! Varsti polnud tantsupõrandal enam ruumi istuda ega astuda. Huvitavad kombed, Eestis pole ükski klubi esmaspäeval avatud, ja kes sinna lähekski? Aga muusika oli hea. Eriti pani mind hüppama "Parle Americano", sest ma olen immigrant, kes räägib Suurbritannias americanot. Ei, tegelikult ma tahaks väga endale briti aktsenti külge saada, ja Mirjam ütleb, selleks on hea võimalus, sest minu linnas on vähe immigrante ja kõik räägivad korrektselt, mida Londoni kohta absoluutselt öelda ei saa. See on tõesti selline valge keskklassi magala-linnake, ja kõigil on see täiuslik aktsent ja kaks koera, juuakse piimaga teed (mida ma terve elu teinud olen!) ja öeldaksegi tõepoolest "Bloody hell" ja "Oi!". See on omal kombel nii naljakas, aga väga tore ka.
Pereema küsis mult enne, kas ma nunnusid poisse ka klubis nägin. Mõni hakkas ikka silma (kuigi... nad kipuvad pisut hobuse moodi välja nägema :D ). "Oi, no dating!" ütles trepimademel salaja pealt kuulanud poiss hoiatavalt. Nende eelmine lapsehoidja kippus oma poisiga liiga palju aega koos veetma, ja seda ka laste juuresolekul. Said varakult natuke targemaks :D
Siis ta puges minu kõrvale ja küsis, kuidas mu päev oli läinud.
"Sa hirmutad mind, kui sa nii kena oled," ütlesin ma. "Mine magama!"
Mõnikord nad küsivad: "Is child-minding hard?" Ja ma vastan: "That depends entirely on you, sweetie."
Noh, võib päris raske olla, jah. Täna kümme minutit pärast sööma hakkamist, kui minul oli taldrik tühi, tundus tüdruku oma mingil kummalisel kombel kuidagi veel rohkem täis kui enne... kuidas ta seda tegi? Ja ta vaatas mind, nagu tahaksin teda tappa, ja mul ei õnnestunud teda mingi nipiga panna pooltki ära sööma. See ajab lihtsalt vihale, kui ta ema on toidu eest maksnud ja mina selle tegemisega vaeva näinud, ja ta lihtsalt vahib seda. Nii et paar tüli on ikka igas päevas, ja praeguse seisuga on igatahes tüdruk kangem kui mina. Nagu mis mõttes?
No nii, tänaseks ma küll lõpetan. Homme jälle? Homme jälle!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar