Barambambaram

Söön siin hilisõhtul banaani ja joon piima. Kui  ma hommikul enne tööd vaevun Maximast läbi minema, siis alati ainult sellepärast, et banaanimajandus on otsas. Nii ka täna. Ja kui ma poleks hommikul läbi käinud, poleks mul praegu banaani. Nii on, ei saa elada hetkes, vaid tuleb ette mõelda. Võtke õppust.

Üks mu töökaaslane sai alles hiljuti teada, mis yolo tähendab. See oli eriti koom. Istusime kõik koos ja keegi ütles yolo. "Kes?" küsis töökaaslane. 

"Mis mõttes kes?"

Siis selguski, et ta ei tea, mida see tähendab, ja on alati mõelnud, kellest kurat jutt käib. Ega me üldse palju ei mõnitanud. Ah no tead seda Yolot Paalalinnast. Ma käisin temaga veel koos koolis...

Nüüd kasutab ta vastõpitud tarkust rõõmuga ja lambikates kohtades.

Täna olid kõik inimesed tõesti lahked. Mitte ainult mina, vaid ka teine baaridaam pani seda tähele. Võib-olla olid kõik vabariigi aastapäeva puhul rõõmsad.

Muuseas ei saa ma homme sisse magada, sest lubasin millegipärast töökaaslasega trenni minna. Ta alustas jõusaalis käimisega ja on sellest kadedustäratava sihikindlusega kinni pidanud. Täna küsis, kas ma ei tahaks hakata käima. Mul on vaja küll, sest lihased on ju toredad.

"Tule kohe homme," pakkus ta. "Vaata üle, kuidas tundub."

Ja kui mulle peaks meeldima, siis on siinse jõusaali kuumaks väga-väga hea hinnaga. Üldse on selle väikese linna juures positiivne, et kõik on odav.

Ainult et ma ei tea, mida mingi masin teeb. Ma olen tõega jõusaalis käinud ainult keskkoolis kekatundide raames. Ma hakkan lihtsalt iga asja juures pärima. Juba täna tulin välja igasugu lollakate küsimustega, nagu kas retuusides võib trenni minna, ja kas jõusaalis kantakse meiki.

Kummitab mul vaheldumisi kaks nii kardinaalselt erinevat laulu nagu Ruja "Rahu" ja Flo Rida "Can't Believe It" (White girl got some ass, I wanna see it...).