Ükspäev olime emaga kodus. Tema õmbles ja mina lugesin midagi ja mitu minutit ei öelnud keegi midagi. Korraga pomiseb ema: "Sotsiaaldemokraatia."
"Misasja?" tõstan ma pead.
"Ei midagi. Ma lihtsalt mõtlesin." Ja ta õmbleb edasi.
On ju kummaline tegelane? Ja siis ei saanud ta aru, miks ma mitu minutit järjest itsitasin.
Eile olime aga nii mina kui Liis kodus. Mängisime Euroopa mälumängu, mille ma lõdva randmega kinni panin. Skaipisime ka Mehhiko-Minniga. Seda on nii raske teha, sest Mehhikoga on suur ajavahe. Minnil oli peas suur sombreero, rääkis ta juba kerge hispaania aktsendiga ning kaamera taga kolises pidevalt miski, mis kõlas nagu tekiilapudelid.
Poole päeva pealt kutsuti mind bowlingut mängima, nii et läksin järgmise bussi peale ja bussijaamast võtsin takso, et kiiremini saada. Veeresin bowlingusse nagu boss.
Jõudsin kohale isegi enne kui üks tüüp, kes siin linnas kohal oli! Ja oleksin viimase mängu peaaegu võitnud. Peaaegu. Kõik sõltus minu viimasest veeretamisest, aga ma keerasin selle pekki ja jäin teiseks. Kõik mehed nutsid, välja arvatud võitja, tema säras nagu päike.
Tegin Koduextras järjekordse tiiru ja ostsin asju, mis mind imelikult rõõmsaks tegid. Asju nagu karp lusikate ja kahvlite hoidmiseks, tops hambaharja jaoks, padjapüüre ja jälle ühe tassi. Kodu jaoks asjade ostmine on parim.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar