Reisikilde

Mul on sellest reisist nii palju väikeseid kilde, mis olid toredad või naljakad või kummalised. 

Tiina naudib Inglismaad

Tiina naudib South Bank Centre'it Londonis

• Ma tegin kokku täpselt viis pilti ja need kõik olid meist. Ükski neist ei sisaldanud Big Beni. Sorri, Big Ben.

• Kui me lennukile läksime, ütlesin ma õhinal: "Tiina, ostame juba järgmiseks reisiks piletid ära! Me võiks minna näiteks Pariisi!" 

       "Lähme enne lennukile," ütles Tiina leebelt.

• Me käisime kahes muuseumis. Plaanisime minna kolmandasse ka, Tate Modernisse, mis on mu lemmik, aga nii kui olime hiiglasuurde Briti Muuseumisse sisse astunud, ohkasin ma: "Sellest tänaseks küll aitab, eks ju?" ja Tiina vastas, et täpselt tema mõte. Meie viga oli, et jätsime kõik muuseumid ühele päevale. Kusjuures mulle siiralt meeldivad need, ma ei käi seal kohustusliku kultuuriprogrammi pärast. Aga aju ei suuda hästi nii palju muljeid vastu võtta ja nii suurte muuseumide puhul on vist üldse üks päeva kohta see piir.
• Tiina ütles, et mu host-ema meenutas talle... päkapikku. Sest ta on pisike ja kogu aeg toimetab midagi.
• Rääkisime ühest tuttavast, kellele ma meeldin. "Ta olevat kaotanud üle kolmekümne naela!" ütles host-ema julgustavalt. Annie kuulas kõrval ja küsis huviga: "What, in a bet or something?" Ha! Lapsesuu.
• Viimase päeva hommikul oli meil äratuskell poole viieks, et lennujaama jõuda. Annie oli õhtul lubanud endale ka äratuse panna, et hüvasti jätta. Ma lõõpisin, et no seda tahaks näha. Ja mingi hetk kella nelja paiku hakkas ülevalt kostma piibitamist. "Mis asi see on?" küsis Tiina uniselt, aga mina ka ei saanud aru. Umbes poole tunni pärast jäi piibitamine järgi ja alla ilmus üks unine Annalyse, kellel oli natuke aega võtnud, et üles saada. Ta tegi mulle pai ja kalli ja läks tagasi magama.
• Me magasime kogu selle reisi jooksul meeletult vähe, ma olen siiamaani väsinud. Ööl enne lendu jäi üks ahvike, tuntud kui mina, millegipärast magama alles kell kolm! No selles võin küll iseennast süüdistada, aga ma olin nii elevil. Äratus kell kuus, und kolm tundi. Esimesel Londoni-ööl saime voodisse kell kaks. Ma ei hakka isegi mõtlema, mis see Eesti ajas tähendab. Teisel, Bishop's Stortfordi ööl, läksime baaridesse ja magama ühe paiku, üles pool viis. Sellel ööl ei maganud me kumbki nagunii, kuna majas oli külm nagu alati. Noh, jääkülm. Me kumbki saime kuumaveepudeli, mis meid vähemalt elus hoidis. Kogu see aeg, kui ma seal majas elasin, oli mul pidevalt külm. Jumal tänatud minu pisikese kodu ees, kus on täpselt nii soe, kui ma tahan. Sest mina, teate küll, keeran kütet juurde, kui vaja on.
• Esimene peatus Londonis: meie hotell, et asjad ära panna. Teine peatus: Oxford Street. Kõndisime Forever 21 poest mööda, kui ma Tiinale seletasin: "See on täiesti sakker pood. Sa ei kujuta ette. Tahad näha?" Vedasin ta sinna, ja tulemus: kõndisin ülejäänud reisi ringi roosa Forever 21 kilekotiga. Me mõlemad ostsime endale retuusid. Mu elu esimesed retuusid. Kogu aeg, kui nad hüpermoodsad olid, ei saanud ma teemale pihta, ja nüüd, aastal 2015, hüppasin rongile. Jah, nad on täpselt nii mugavad, kui räägitakse. Mul on enda omad praegu ka jalas.
• Primarki riiete kvaliteeti laitsin Tiinale samuti. Tiina, nagu tark tüdruk, ei ostnudki sealt midagi, aga mina väljusin armsate pidžaamapükstega ja bikiinidega. Primarkis on imelikult palju nunnusid ööriideid, ja bikiine oli mul nagunii vaja. Kui sa näed hinnasilte nagu 4 või 6 naela, siis see lööb mõtlemise pisut segi. Ma isegi ei proovinud kumbagi, sest meil oli kiire kontserdile. Pidžaamapüksid sobivad, aga bikiinid võiks tsipa suuremad olla. Oh, well...
• Primarkis kaotasime üksteist kolm korda ära. Seal peab ringi käima, käest kinni.
• South Bank Centre'is hakkasime teetassi taga raamatuid lugema nagu kunstiinimesed. Tiina oli leidnud raamatupoest midagi klassikaliste heliloojate kohta, ja mina lugesin tema kaasavõetud Maughami. Väljas sadas tihedat vihma ja meil oli mõnus.
• Host-ema klatšis valimatult taga oma uut lapsehoidjat, a la "Ta ei loe kunagi Anniega koos" ja "nad ei mängi koos kunagi monopoli, nagu teie mängisite". Lisaks keelduvat ta host-ema voodis linasid vahetamast (aga see polegi tegelikult au pairi töö) ja söövat liiga palju puuvilju. Kui mina tüdrukuga rääkisin, ütles ta, et tuli sinna kuueks kuuks. "Ta ei pea kuud aegagi vastu," ütles host-ema mulle hiljem. Tegelikult on see veidi kurb, sest ma tean, et minu tegemisi ja tegematajätmisi kritiseeriti samamoodi.

Ja nüüd ma sõidan õige Tartusse ja lähen Aurasse mulistama. Rookisin eile töö juures lund, olin juba enne tööpäeva algust üleni higine ja vastik, ja mõtlesin unistavalt basseinist ja aurusaunast. Ma ei mäleta, millal viimati Auras käisin, aga tükk aega tagasi oli see küll. Pluss ma saan uued bikiinid selga panna!