Kui ahvikesed Royal Festival Halli jõudsid, siis hakkasid nad enda sümfooniakontserdi jaoks häälestamiseks otsemaid selfisid tegema. Ja mitte ükski ei tulnud välja. Kogu aeg oli puudu pool minust või pool Tiinast.
Kui me Inglismaal maandusime, oli seal päris soe ilm ja päikesepaiste. Teise päeva keskel läks pilve ja hakkas sadama - saime ikka õiget briti ilma - ja õhtuks tuli juba lund. Ma mäletan, kuidas Bishop's Stortfordis baarist tagasi jalutades viskas host-ema mind ja Tiinat lumega näkku ning Tiina ajas teda natuke aega taga.
Hommikul kolmveerand viis välisust lahti tehes ma ehmusin, nähes suuuri lumeräitsakaid ja lumega kaetud maad. Siiski arvasin, et tellitud takso tuleb kohale, sest meil Eestis sellise tagasihoidliku lumega siiski autod sõidavad. Viis minutit viis läbi ja taksot polnud ning keegi ei helistanud ka, et jäävad hiljaks. Helistasin ise ja juht väitis, et ta ei saa kuskilt nõlvast üles sõita. Oh sa lapsuke. Ma olin maruvihane, haarasin Tiina ja oma kotid kaasa ning hakkasime astuma mingi lambika poe juurde, kuhu ta meil tulla käskis. Seal uuesti helistades käskis ta meil üldse kesklinna tulla. Kui ma oleksin tahtnud varahommikul lumes jalutada ja läbimärjaks saada, oleksin ma rongiga läinud! Me kõndisime maha sama pika maa, kui rongijaamani oleks olnud.
Tiina võib kahjuks tunnistada, kuidas ma kogu tee endamisi vandusin. Kesklinnas lõpuks taksot nähes ja sinna sisse istudes ei saanud me kuulda mitte mingit vabandust. (Ja ma oleksin tal heameelega selles segaste juhiste virvarris juba ammu käskinud kuradile minna ning lihtsalt järgmise rongiga läinud, aga takso eest olin juba ette maksnud, seega hoidsin end tagasi. Samuti oli päris suur soov siiski õigeks ajaks lennukile jõuda.) Ainus, mis juht ütles, oli tšill "Anna? You alright?"
"No, I'm pissed!" urisesin ma ja pühkisin hoolikalt kogu lume enda ja oma asjade küljest taksopõrandale.
Lumi oli aga ilmanähtusena nii šokeeriv, et meie lennuk väljus kaks ja pool tundi lubatud ajast hiljem. Meil lasti kogu see aeg lihtsalt lennukis istuda ning jumal, kui külm mul oli. Mõtlesin, kas pääsen eluga. Mul olid teksade all sukkpüksid, kaks paari sokke ja mütsid-kindad-jope seljas, aga väga-väga külm oli. Kui lennuk lõpuks õhku tõusis, olin siiralt hämmeldunud, sest osa minust kartis, seda ei juhtugi. Õnneks oli see meil vaid tagasilend ja mitte kuskile kiiret polnud. Ja kui me pilvede kohale tõusime, sulatas päike mu jälle lahti.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar