Kas koer tippi ka jättis?

Täna koju tulles oli väljas nii külm, et lumi sätendas. Ja taevas oli imeilus täiskuu, mis kõik maagiliseks muutis.

Olin kaks ja pool päeva tööl - pool päeva siis laupäeva õhtul kolleegi eest - ja kaunikesti väsinud. Ma sain sellest aru, kui täna suhteliselt kõige peale hüsteeriliselt naerma hakkasin, sest seda ma teen, kui väsinud olen. Näiteks lugesime Õhtulehest uudist Ameerikas kellelegi jäetud 11000-dollarilisest jootrahast ja ma ütlesin unistavalt: "Tahaks isegi 11000 dollarit tippi saada. Kas sa ei tahaks?"

"Ei," ütles töökaaslane. "Ma annaks kõik tagasi."

"Sa annaks kõik tagasi?"

"Ma annaks kõik tagasi," ütles ta väärikalt, ja sellest mulle piisas. Ma lihtsalt itsitasin ja tema naeris ja me naersime mingi kaks minutit jutti.

Siis tuli ühte tema lauda koer. Koer oli tegelikult ühe perega koos ja armas must labrador ning üleüldse pole selles midagi erilist, sest meil on koerad lubatud, kui nad käituda oskavad, ja mõnikord neid ikka võetakse kaasa. Ja ma rääkisin lihtsalt ülejäänud päeva sellest koerast.

"Kas koer sulle tippi ka jättis?"
"Mis koer tellis?"

"Kas koer tahtis kaardiga maksta?"

"Kes su tänase päeva parim klient oli? Kas koer?"

(Haha, tegelikult ma naeran praegu ka seda kirjutades, ja ma absoluutselt ei tea, miks. Võib-olla on sellel mingi seos rummikokaga, mille ma aastavahetusest üle jäänud rummist endale meisterdasin.)

Ja iga koeraküsimuse peale ma naersin hüsteeriliselt ja töökaaslane vangutas pead. Õhtul tuli läbi üks teine töökaaslane, keda ma päikesekiireks kutsun, sest ta on alati nii rõõmus, ja tema leidis samuti koera külaskäigu väga tähelepanuväärse olevat, ja siis me irvitasime kahekesi, ja mul hakkas esimesest töökaaslasest päris kahju.

Praegu kuulan kõrvaklappidest millegipärast All-American Rejects'i "Move Alongi". Kunagi mulle täitsa meeldis All-American Rejects, aga nüüdseks kõlavad nad liiga noortepäraselt. Ja siis ma ju olingi teismeline.

Õieti peaks magama minema.