See on täielik müstika, kui palju mul nõusid katk läheb, kobakäpp nagu ma olen. Mitte keegi küll ei pahanda minuga, sest need on minu nõud, aga endal on naljakas, ja kahju ka. Ostsin endale Rimist kolmese komplekti lahedaid kandilisi klaase. Nüüdseks on neist järel kaks. Ühe taldriku olen siiakolimisest saadik ära lõhkunud. Veiniklaasidest, samuti pärit Rimist, on neljasest komplektist alles kaks! Ma ei saa aru, kas ma olen mingi puudega või on Rimi nõud eriliselt õrnad? Aga disain on neil lahe! Mulle meeldivad igasugused kandilised joogi- või veiniklaasid. Elu on lühike, miks mitte kasutada ilusaid nõusid?
Igatahes mind häiris, et ma ei saa külla kutsuda kahte inimest ja siis neile veini pakkuda, sest mul on järel ainult kaks klaasi. Seega ostsin endale samasugused veiniklaasid uuesti. Ütleme nii, et poest koju jõudsime ilusti tervelt ja kõik neli on veel alles. Aga õhtu on veel noor.
Mu ema on märkamatult samasuguse ilusate nõude teema omandanud. Terve elu oleme kasutanud igasuguseid lambiseid klaase. Kui on külalised ja juuakse veini, siis paratamatult olid mõnedel teistsugused pokaalid, sest meil oli klaase igasugustest erinevatest komplektidest ja igaühest paar. (Tõenäoliselt olen mina kõik ülejäänud mingitel hetkedel ära lõhkunud. Üleüldse on see naljakas, kuidas mul alati läheb jooki ümber. Vähemalt ema juures külas käies, enda kodus eriti mitte. Iga jumala kord, kui ma midagi joon, ajan ma seda maha. Viimane kord tulin kohvitassiga tuppa ja kekutasin: "Ma pole veel maha ajanud!" ja siis kohe ajasin vaibale. Ja ema lihtsalt naeris, sest ta on harjunud.)
Ja nüüd ostis ta endale kaks uut komplekti veiniklaase. Ning viis hulga vanu nõusid taaskasutuskeskusesse, et ise hakata kasutama "neid ilusaid, mis kogu aeg kapis seisid".
Just! Väga õige. Kasuta oma portselani, kasuta oma kristalli. Joo piima veiniklaasist, kui tahad. Iga päev on eriline.
(Seda kirjutades juurdlesin natuke, miks ma olen kaks viimast päeva tõusnud üles kella ühe paiku, kui iga päev nii eriline on. Ükskõik. Homme on töö ja siis olen sunnitud varem tõusma, vähemalt see distsiplineerib mind.
Ja üleüldse, viimasel ajal on umbes neli erinevat tuttavat mulle kurtnud, kuidas neil unegraafik täiesti sassis on, lähevad magama liiga hilja ja magavad liiga kaua. Võib-olla on asi talves ja võib-olla mingites magnettormides või äkki oskab Igor Mang vastuse anda.)
Siia jätkuks tahaksin lihtsalt rääkida armastusest, mis on suurem kui aeg ja ei lõppe mitte kunagi. Tahaksin rääkida oma emast, ja ma loodan, et ta ei pahanda, kui ma siia kirjutan, mida ma viimastest kuudest arvan.
Tal on rinnavähk. Paljud ei nimeta sõna vähk, ka ema ise eriti mitte, aga minu meelest tekitab sõna vältimine ise hirmu. Tekitab mingi stigma.
Mina sain sellest teada oktoobris. Nad olid mulle õega külla tulnud ja me istusime mu kodulinnas ühes restoranis ja ta alustas nii, et ma pean teile midagi rääkima... Ja vaikis natuke aega. Sellel hetkel ma juba teadsin, mida ta mõtleb. Nimelt mu vanaemal on olnud rinnavähk ja see on meil kõigil geenides, ja ema oleks pidanud eriti korralikult kontrollis käima, aga ta jättis ühe aasta vahele. Hea, et nüüdki läks. Ja ma kuidagi teadsin, mida ta ütleb.
Mõnda aega, umbes nädal, oli ta seda juba teadnud, aga meile ei öelnud. Ta ütles, et ei tahtnud meid muretsema panna, aga mina seda ei mõista. Kuidas sai sellist asja hoida endale? Me oleksime selle nädala jooksul talle toeks olnud.
Ma hakkasin sealsamas restoranis nutma, sest ma ei saanud teisiti. Ma ei ole nii tugev. Paar päeva pärast seda oli veel okei, sest diagnoos ei olnud lõplik, aga kui ta selle lõplikult teada sai, helistas ta mulle ühel hommikul. Ma olin just tööle minemas ja ma kuulsin tema häälest, kui endast väljas ta oli. Kogu selle aja oli ta nii vapper ja ütles, et see on omamoodi hea, et ta saab töölt pika puhkuse. Kuid sisemuses ta lootis, et võib-olla pole tegu siiski vähiga, ja kui seda lõplikult kinnitati, oli see karm.
Sellel ajal nutsin vist iga päev. Läksin töölt koju, jätsin töökaaslastega hüvasti ja hakkasin sealsamas öisel tänaval nutma. Millegipärast kujutlesin kõige hullemaid stsenaariume, kujutlesin, kuidas ma peaks elama edasi ilma oma emata, ja see oli kujutlematu, sest ta on minu jaoks kõige tähtsam inimene maailmas.
Kerime edasi ajani, mil ma läksin temaga haiglasse ja pidin ta sinna jätma. See on kohutav kogemus ja ma ei soovita seda mitte kellelegi, jätta oma armastatud inimene üksi haiglasse, kus ta peab ootama, et järgmisel päeval osa temast ära lõigataks. Järgmisel päeval olin tööl, ja see oli sürreaalne. Sellal, kui mina kandsin inimestele toitu ette, mõtlesin neile arstidele, kes parasjagu opereerisid patsiente, võib-olla minu ema, mida nemad pidid tundma, kui erinev on nende argipäev minu omast. Kui ma ka oleks nii tark ja nii motiveeritud ja nii distsiplineeritud, kuidas ma ei suudaks ilmaski toime tulla sellise stressi ja sellise pingega, millega kirurgid iga päev silmitsi seisavad. Iga päev tegeleda elu ja surmaga, sõna otseses mõttes.
Päeval sain emalt kõne. Ta oli äsja narkoosi alt tulnud, aga väga uimane. Kõik oli läinud hästi.
Ma pole elus olnud rohkem kergenduses. Aitäh arstidele, kes tegelikult aitavad inimesi vähist ravida. Meedias on nii palju lugusid inglitest ja karmast ja vähist kui karistusest, et ma olen tänulik ratsionaalsete inimeste eest. Jah, kui sul on vähk, siis tuleb olla võimalikult positiivne ja rõõmus, et paraneda. See on täiesti teaduslik. Aga tuleb minna ka operatsioonile. Kõik need lood eelmistest eludest ja sellest, kuidas keegi endale vähi ise kaela tõmbab, ja kuidas see on õppetund... palun, ei. See on nii kahjulik. See on nii ohtlik.
Praegu on ema läbinud esimese keemiaravi, ja varsti tuleb teine. Ja neid tuleb palju veel. Ta on olnud nii tubli ja positiivne, vähemalt näidanud maailmale positiivset nägu, kuigi tegelikult on sisimas raske. Kui ma mõtlen keemiaravile, siis hakkab mul kurb. Ma tean, et see on praeguse teaduse juures ainus viis, aga see on mulle vastik. Ma mõtlen, kuidas mu ema istub ja talle tilgutatakse soontesse mürki. See mürk on vajalik, et tappa vähirakke, aga see teeb nii palju kahju ka ta enda rakkudele. See on raske.
Aitäh, et sa oled nii suurepärane. Ja aitäh, et sa tulid sellest välja.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar