Kolmapäeval pidin bowlingu vahele jätma, et Tartusse sõita - ja just nüüd oli bowlingusse tulnud kokku suurem seltskond kui kunagi varem. Mida iganes, saagigu pekki.
Maarja tähistas nimelt oma sünnipäeva. Kui me otsisime kohta, kuhu istuda, siis ei teadnud keegi midagi pakkuda ning ma pakkusin oma tagasihoidlikul moel välja Ristiisa. Ristiisa on mu lemmikkoht Tartus, see on lihtsalt nii mõnus, ja ma käin seal kogu aeg.
"Mul oli tunne, et me lähme Ristiisasse," ütles Polina, "aga ma ei pakkunud seda ise, et näha, kas see tunne läheb täide."
Neli tundi läks üliruttu, sest aeg lendab, kui lõbutsed. Samuti joovad kas teised liiga aeglaselt või mina liiga kiiresti, sest minu klaas oli kogu aeg tühi. Mõtlesin selle peale alkoholiga väikese pausi teha, eks näeb, kuidas see läheb. Tegelikult katsusin nädal enne seda sama teha, ja see kukkus haledalt läbi.
Tööl tuleb meil siiski jõulupidu, väga hiline jõulupidu. Kõik peavad ise oma kätega midagi tegema ja kellelegi kinkima. Mul oli täielik ideedepuudus ning lõpuks otsustasin midagi maalida. Kuidagi rahustav oli oma kätega midagi teha. Kõik selline on kuidagi nii ära ununenud, isegi raamatute lugemine. Ainult arvutil on monopol. Jumala eest, ma püüan praegu "Punast ja musta" lugeda, aga see on surmigav.
Hommik oli pannkoogihommik. Ma laulsin köögis:
Viimane kook oli panni peal
Ära ei tahtnud tulla sealtEma lõpetas kumedalt nagu seinakell:
Aga peab
Aga peab
Aga peab
Aga peab...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar