Nii kohustustevaba elu, et see lausa hirmutab. Tõusin kella poole kahest, sõin "hommikust", nelja paiku panin lõpuks riidesse ja käisin poes ning läksin linna kohvikusse istuma. Ja muud mitte midagi, see oligi mu päevaplaan.
Selle kohvikuga on mul vihkamise-armastuse suhe. Seal on ülimõnus atmosfäär, see on hea koha peal - mu kodule lähedal - ja sealt avaneb imeilus vaade. Samas on seal kesine menüü ja halb teenindus. Ma pole lausa kunagi varem seal teenindusega rahule jäänud. Tavaliselt ei öelda ei tere, palun ega aitäh. Eelmine kord lasi teenindaja mul tükk aega leti taga oodata, enne kui torssis näoga ette astus ja küsis üheainsa sõna: "Teile?"
Tookord tahtsin ma minna ja oma riided varna panna, seni kui ta mulle lattet valmistas, ja ta palus mul seepeale leti taga edasi oodata, kuni joogi kätte saan. See jättis lihtsalt ebaviisaka mulje.
Ja millegipärast ma ikka käin seal, sest mulle meeldib kohvitassi taga midagi lugeda, ja atmosfäär on lihtsalt mõnus.
Täna näiteks olid mõlemad teenindajad üliviisakad ja naeratavad ning mulle toodi kõik joogid lauda. Nii et toimunud on areng. Istusin seal mitu tundi, lugesin Epp Petrone "Elust kirjut", ja käisin vahetevahel endale jäätisekokteili, kakaod või lattet juurde ostmas. Paradiis.
Näen hetkel natuke kummaline välja, sest mäkerdasin oma juuksed õli ja juuksepalsamiga kokku. Tuleb üks kehahoolduse päev. Näiteks Polina kinkis mulle loodusliku kehaniisutaja, mis imehästi lõhnab, ja see läheb kohe kasutusse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar