Mul oli imetore vana-aastaõhtu/sünnipäev. Kõigepealt ärkasin vara, koristasin, sõitsin Puhja, et oma perega üks pidulik lõunasöök süüa, ja sain hulgaliselt kinkekaarte Navitrolla-teemalises kinkekotis, mis on super, sest siis saab endale valida just seda, milleks soovi on (ja veel on see super, sest Navitrolla kott on armas!). Sain ka kaks imeilusat lillekimpu. Ma armastan roose!
Sõime ära ja ma valmistusin bussi peale minema, kui terves Puhjas elekter ära läks. Seal on vist tavaks, et jõulude/uusaasta paiku läheb vesi või elekter ära, igatahes on seda päris mitmel aastal juhtunud. Ema oli isegi lambist vett varunud, et äkki läheb ära... mitte et ilmaolud oleksid halvad olnud või midagi.
Ja kaduski igal pool elekter, kõik oli pime. Ma ütlesin siis kähku aidaa ja läksin läbi kottpimeda alevi bussi peale, jättes ema koos oma paanikas külalistega koju. Süüa teha ega telekat vaadata küll ei saa, aga selline olukord annab võimaluse...eee...külalistega küünlavalgel rääkida ja möödunut meenutada?
Õnneks tuli neil paari tunni pärast vool tagasi, aga miks ta ära läks, on siiamaani müstika.
Tulime Tiinaga minu juurde, sõime-jõime ja vaatasime netist telekat. Meil oli kaugelt liiga palju süüa. Magusaid asju on mul siiamaani alles ja vist jäävadki alles, aga vein ja rummikoks maitsesid head. Paari tunni pärast pakkisime joogid kaasa ja läksime mu töökaaslaste juurde istuma. Sinna oli kogunenud suurem seltskond. Mu töökaaslastel on selline traditsioon, et mida iganes nad joovad, kann vett on alati kõrval, ja ka meie järgisime sama tava. Jõime umbes iga kokteili kohta klaasi vett. Ette öeldes ei olnud mul esimesel jaanuaril mitte mingisugust pohmakat, mis ärajoodud alksi kogust arvestades on ülisuur saavutus!
Kell 12 läksime suure kuuse juurde rakette vaatama ja pärast kluppi. Oma pooliku šampuse pidime klubi ees küll ära viskama, sest sellega sisse ei saa, aga sealsamas seisid mingid võõrad tšikid ja palusid meilt pisarsilmil abi, et me nende šampust lõpetada aitaksime. Meil hakkas kahju, sest me oleme nii empaatilised inimesed, ja me aitasime neid nende hädas.
Raske on nii hea olla.
Seal klubis saime tasuta šampuse, sest üks mu kolleeg töötab samuti seal, aga kahjuks oli muusika täiesti võimatu. DJ sakkis sajaga. Tahtsin talle lihtsalt lõuga anda. Tiina poolest oleks me vist varemgi ära võinud minna, aga mina tahtsin jääda, et äkki tuleb mingit normaalsemat muusikat. Ei tulnud. Lõpuks, kui me ära läksime, oli mul tegelikult tuju juba läinud, aga teine klubi oli väga viis. Seal oli maskiballi-teemaline üritus ja piletiga sai maski ka kaasa. Oleks ma kohe sinna jäänud, oleks okei olnud, aga kahjuks olin selleks ajaks juba väss ja mingi pool tunnikest vist pidasin vastu.
Ja enam kunagi ei taha ma esimesel jaanuaril tööl olla. Mitte et ma oleks end füüsiliselt halvasti tundnud, aga kõik kliendid olid purjus või pohmellis ja päris mitmed ebaviisakad. Igavene kammajaa. No ei. Ei iial enam.
Ja nüüd olengi 25.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar